Arsti-patsiendi suhted

Arsti-patsiendi vaheline suhtlemine on saanud probleemseks kõikjal.

Selleteemalisi huvipakkuvaid raamatuid on viimastel aastatel hulgaliselt välja antud. Järgnevalt toon lühikese ülevaate mõnest neist, Ameerikas ilmunud ja sealsetes meditsiiniringkondades tähelepanu äratanud raamatutest.

Jody Heymann (35a arst ja Harvardi Meditsiini Kooli assistentprofessor) kirjutas raamatu "Võrdsed Partnerid" pärast haigestumist. Rohketest tähelepanekutest koges ta sagedamini seda, et paljud arstid olid tundetud. Nad ei kuulanud, ei selgitanud piisavalt haigele tema seisundit. Lühidalt, paljud keeldusid nägemast asju patsiendi seisukohast. Heymann, kes lõpuks tervenes veritsevast aju kahjustusest, tegi järelduse, et mõistev arsti-patsiendi koostöö on otsustava tähtsusega patsiendi tervenemisel.

Praegusel ajal kulutavad arstid keskmiselt 12 minutit iga ambulatoorse haige kohta. Kuid ega patsiendidki laitmatud ole. Sageli eiratakse arstide soovitusi.

Mark Martin, Massachusettsi arst nõustub, et informeeritud patsiendid on võtmeks heale arsti-patsiendi suhetele. "Sageli tulevad mõned patsiendid kerge külmetusega ja nõuavad antibiootikume, tegelikult vajaksid nad aga puhkust, kanapuljongit jms, ning aega," ütleb ta. "Kui ma võiks lihtsalt anda neile, mida nemad tahavad, selle asemel mida nad tegelikult vajaksid, oleks mul kergeim amet maailmas. Selle asemel pean aga võtma aega, selgitama neile, mis on parim nende seisundis, kuid enamasti neile see ei meeldi."

Arsti juurde minekul tuleks patsiendil meeles pidada:

• Anna arstile täielik info oma tervise probleemidest. Ole aus ja selgesõnaline vaevuste kirjeldamisel.
• Sul on õigus osaleda sinu meditsiinilises abistamises.
• Ära karda küsimusi esitada arsti poolt määratud uuringute, analüüside, nende tulemuste jms kohta.

Linda Hanner (tervishoiusüsteemis töötav advokaat) avaldas samuti raamatu ("Healing Wounded Doctor-Patient Relationship"), milles püüab arste ja patsiente teineteisele lähendada. Raamatu kirjutamisele andis tõuke Hanneri isiklik kogemus. Kuus aastat (1981-1987) võitles ta suuri valusid tekitanud diagnoosimata haigusega, mis viis ta hullumise äärele. Pärast 29 eri arstiga konsulteerimist (kellest paljud ütlesid haiguse olevat ta enese peas, nö ebahaige, väljamõeldud), pärast kahte enesetapukatset ja piinatud öid psühhiaatriahaigla lukustatud palatis, arvas ta, et on hull. Ta ei olnud hull. Lõpuks selgus, et tal on Lyme haigus - bakterioloogiline haigus, millesse võib nakatuda puugi hammustusest.

Hanner käsitleb oma raamatus üksikasjalikult patsiendi-arsti suhtlemisprobleeme alates sageli kaasnevast vihatundest ja umbusaldusest, lõpetades kõikvõimalike hädadega, mis kaasnevad nt eksliku diagnoosimisega. Nii nagu eelnevalt mainituteski, on ka tema raamatus korduva faktorina paljudest probleemidest esilekerkiv just arsti ja patsiendi ebaõnnestunud kommunikatsioon.

"Minu raamatu sihiks on õhutada arsti-patsiendi teineteise mõistmist, et seejärel alustada koostööd kui tiim. Teineteist mõistmata ei ole ju aimu, millal teineteisest mööda räägitakse."

Hanner koges järgmist: arstid ei tea alati kõike. Nad ei kuula sageli patsienti ära. Arstid võivad olla tundetud. Kuid ta leidis, et paljugi jätavad soovida patsiendid. Arsti-patsiendi koostöö peaks tuginema vastastikusele usaldusele, austusele, ent sageli see põhineb asjatundmatusel.

Hanner toob oma raamatus välja, mis arstidele ja patsientidele kõige enam teineteise suhtes vastumeelt on.T Üldiselt ei meeldi tohtritele patsiendid, kes tulevad vastuvõtule mitmeleheküljeliste vaevuste loeteluga. Enamik arste muutub sel puhul tõrksaks, pidades sellist patsienti aja raiskajaks. Ka tekitab tõrksust usalduse puudus; kui patsient annab märku, et arst hoolitseb enam oma elujärje kui patsiendi eest. Ei meeldi ka nõudlikud hoolealused, kes sunnivad arste määrama silmapilkseid diagnoose, süüdistavad arste kõrgetes raviteenuste hindades jne.

Hanner veenab, et parem arsti-patsiendi suhtlus võib kokkuvõttes vähendada kulutusi tervishoius, ennetades vigu, vähendada kohtuasju ja soodsalt toimida ka arsti-patsiendi emotsionaalsele heaolule.

Avaliku arvamuse küsitlused on näidanud, et 69% inimestest on pettunud ning kaotanud arsti vastu usalduse.

Patsientidele ei meeldi üleolevad arstid, samuti kiirustavad arstid, kes jätavad tähele panemata olulised seigad patsiendi jutust. Patsiendid ei hinda ka neid arste, kes ei oska lihtsate sõnadega anda selgitusi. Ka ollakse umbusklikud, kui arst ei soosi väljaspool tavameditsiini võimalusi. Patsiente häirib ka halastuse puudumine, tohter, kes telefoni teel teatab patsiendile, et tal on vähk.

Välisajakirjandusest Jasmiin-Ene Kallas