Kas jääda sünnitusmajja naisele toeks?

Viimaks ometi on see tähtis päev kätte jõudnud: lähema 24 tunni jooksul saab mees esmakordselt isaks. Kas jääda naisega koos sünnitusmajja ja olla talle toeks kuni lapse ilmaletulekuni? Juba mitmeid aastaid ei ole see võimalus Eestiski enam erandlik nähtus. Vastupidi. On päris tavaline, kui öeldakse: "Jah, meil oli peresünnitus. Tore oli." või "Ja muidugi, minu mees oli lapse sünni juures."

Kuid inimesed on erinevad, olukorrad kujunevad mitmeti ja suhted inimeste vahel on pahatihti päris keerulised. Nii kuuledki ühel päeval, et kellegi tuttaval sai mees terve lapse sünnitusel osalemisest psühhotrauma, langes depressiooni, hakkas viina võtma, ei hooli enam naisest ega lapsest. Peres on suur mure. Kas see on üldisem probleem? Millele peaks sellega seoses mõtlema?

Mida tunneb tulevane isa?

Kui 60ndatel aastatel oli tulevase isa viibimine sünnituse juures veel üsna ebaharilik nähtus, siis kahe viimase aastakümne jooksul on selliste isade arv maailmas märkimisväärselt kasvanud. 1987.a andmetel on 80% Ameerika meestest oma lapse sünni juures viibinud. 1994.a Inglismaal küsitletud meestest kavatses 98% vastanutest sünnitusel osaleda.

Mida tunneb tulevane isa sünnituse juures viibides, sellest teatakse üsna vähe. Vajadusele käsitleda neid küsimusi isade seisukohalt viitab järjest kasvav arv teadusuuringuid ja -artikleid. Inglismaal Hull'i ülikooli põetuse eriala õppejõud Janet Draper nt kirjutas sel teemal doktoriväitekirja. Ta avaldas 1997.a ülevaatliku artikli, kus käsitleb tegureid, mis mõjustavad mehi järjest sagedamini sünnitusel osalema. Samas, üldistades esmakordselt isaks saavate meeste kogemusi ja reageeringuid partneri raseduse jooksul ja sünnituse ajal ning isade ja meditsiinipersonali vahelisi suhteid, jõuab autor järeldusele, et probleeme on küllaga ja seepärast vajavad mõlemad, nii tulevane isa kui ka sünnitustoa personal asjakohast haridust.

Miks siiski varasematel aegadel ei tahetud isa sünnituse juurde lubada? J.Draper viitab tõigale, et sünnitamine on ajaloolis-kultuuriliselt olnud valdavalt "naiste asi". Teisalt, professionaalse meditsiini arenguga asendus kodune sünnitamine haiglas sünnitamisega. Tänu meesarstide osalemisele sünnitusel vähendas see kui naiste asja tähtsust. Sealjuures aga, nagu väljendub artikli autor, on paradoksaalne, et mõlema variandi puhul lükati mees siiski nö teadmisi valdava inimeste grupi poolt kõrvale.

Miks isa kaasati sünnitamisse?

Meditsiini üha kasvav kontroll raseduse ja sünnituse üle iseloomustab ka mõningaid meedikute seisukohti, mis tekivad seoses kõrvalise isiku viibimisega sünnituse juures. Nagu: suureneb infektsiooni oht, isad võivad sattuda paanikasse, minestada ja sellega suurendada meditsiinipersonali töökoormust, kartus, et isad esitavad liigseid küsimusi, millele arst ei oska vastata, mõned arstid tundsid suuremat pinget võõraste isikute juuresolekust ja mõnikord, eriti meesarstid - ängistust naise läbivaatusel tema mehe juuresolekul.

Millest siis ikkagi sai hoogu tulevase isa kaasamine sünnituse juurde? Kuna ämmaemandatel ja õdedel on vähe aega toetada naist psüühiliselt sünnituse ajal, vajadus selle järele oli aga olemas, siis hakkasidki haiglad selle tühiku täitmiseks lubama mehi sünnituse juurde.

Väga oluliseks peetaksegi just meeste ja ämmaemandate omavahelist suhet. Nagu mõnest uuringust selgub, lootsid isad, et neid koheldakse sünnitava paari täisväärtusliku osana, võrdväärse partnerina, kuid leidsid end taandatuna naist toetavasse ossa. Asjatundjate arvamustest mehe rolli suhtes sünnituse juures võib siiski välja lugeda, et isad tulekski kaasata sünnituse juhtimise plaanidesse neid nende rollis igati toetades ja julgustades. Mehelt oodatakse, et ta kindlustaks võimalikku füüsilist heaolu ja annnaks emotsionaalset tuge partnerile; rakendaks praktilisi abistusvõtteid, looks positiivse suhte personaliga; hangiks infot, et naine saaks julgemini otsuseid vastu võtta.

On leitud, et kui kogu sünnitegevuse jooksul oli mees naisele toeks, tundsid naised vähema valu, sünnitegevus elavnes ning isegi komplikatsioone esines harvem.

Meeste, eriti esmakordselt isaks saavate meeste küsitlustest motiivide kohta, miks nad sünnitusest osa võtta soovisid, selgus nt Saksamaa andmetel, et 85% meestest arvasid, et see avaldab naisele positiivset mõju. Üldjoontes on tegemist kaleidoskoopiliselt kireva tunnete ja ajendite kogumiga - sh nt soov olla lähedal, näha uue elu sündi, et tekiks tihe side lapsega. Umbes 5% Saksamaa isadest, kes olid haiglas sünnituse juures, eelistaksid edaspidi siiski kodus sünnitamist, kuna nad tundsid end rohkem või vähem üleliigsetena.

Mõni isa ei soovi sünnituses osaleda

Nii mõnigi kord võisid isade seisukohad sünnituse käigus muutuda. Vahel on isa esialgu endas kindel, et on võimeline naist toetama, aga sünnituse ajal selgub, et see on siiski hoopis raskem, kui ta oli arvanud. Tekib hirm, oma kartusi varjatakse partneri eest. Pinge ja kahtlused selles, kas ta oodatava rolliga toime tuleb, suurenevad. 1997.a küsitlus Soomes näitas, et pooltel meestest oli vähe julgust oma tundeid välja näidata. Mõned mehed leidsid ka, et on raske taluda naise ebaharilikku käitumist sünnituse käigus. Rootsi isade levinumad tunded sünni kogemisel olid just abitus, süütunne ja personali käitumisest saadud negatiivsed emotsioonid (1997.a andmetel).

Pingete allikaks meditsiinipersonali ja isa vahel võib saada ka nn kirjutamata seaduste eiramine sünnitustoas isade poolt (nagu ilma loata asjade võtmine, valedes tsoonides liikumine, personalile jalgu jäämine), isa kohmakuses süüdistamine, millest tekib isal võõristus ja infost ilmajäämise tunne.

Siiski, on ka palju neid mehi, kes sünnituse juures ei viibi. Mõned ei saa seda teha mingi takistuse tõttu, mõnda ei luba ka naine tulla. Aga on ka mehi, kes ise otsustavad mitte tulla. On nad arad?

Saksamaal tõid need isad, kes olid otsustanud mitte viibida sünnituse juures, põhjustena esile ärevustunded seoses puuduliku ettevalmistusega ja mitteküllaldase infoga sünnituse suhtes. Samal ajal tegi umbes 23% küsitletud meestest otsuse juures viibida alles vahetult enne sünnitust.

Siinjuures peetakse oluliseks viidata ka sellele, et eriti juhtudel, kus väljendub eelnev puudulik ettevalmistus, infovähesus või ka partnerite omavahel mitteküllaldaselt läbikaalutud otsusest tulenev ebakindlus, ei pruugi isa osavõtt sünnitusest sugugi olla ainult kasutoov. Pinged (abileu)paari suhetes muudavad nii emotsionaalse kui praktilise abi andmise või saamise üsna küsitavaks ja raskeks. Võib juhtuda, et naine peab lisaks sünnitamisele hakkama toetama veel oma ülitundlikku meest. Seega, kui mehel on raske toime tulla iseendaga ja oma tunnetega, võib see sünnitajale ja sünnituse kulule negatiivselt mõjuda.

Sünnitusjärgne depressioon

On uuritud ka sünnitusjärgsete depressiivsete ja ärrituslike sümptomite esinemissagedust nii emadel kui isadel. Ameerika teadlased diagnoosisid kõrgenenud depressiooni veerandil uuritud emadest kui ka sama paljudel isadel, mis oli vanemate vahel vastastikku tugevalt sõltuv. Sünnituseelne toimetulek, stress ja ärritusnähud olid otseses seoses sünnitusjärgse ärritusega. Sünnitusele järgnev depressioon isadel oli seotud nende endi depressiivse minevikuga ja nende partneritel esineva rasedusaegse või varsti pärast sünnitust tekkinud depressiooniga.

Vaatamata mitmetele erilaadsetele probleemidele jääb siiski enamuses uuringutes kõlama arvamus, et tavaliselt kutsus sünnitus isadel arvukate negatiivsete kogemuste kõrval siiski esile valdavalt positiivseid emotsioone. Ühtlasi tunnetasid isad paljudel juhtudel oma olulist abi partneritele. Läbi isade suurema teadmistejanu rahuldamise, isade vajaduste ja tunnete täpsema tundmaõppimise ja nendega arvestamise ning ka meditsiinipersonali poolse julgustuse saab ilmselt järjest enam luua olukordi, kus isa on sünnituse juures tõesti oodatud ja oma ettenähtud rollis vajalik.

Välisajakirjanduse põhjal SAIMA MAE

Foto: Sünnitamine on olnud ajaloolis-kultuuriliselt naiste asi.