Eestlaste terviseteadlikkust tuleb tõsta

Meremehe jutustus

Viimastel aastatel sügiseti tundsin raskema füüsilise töö ajal, mida kalalaevas nii või teisiti, eriti sildumisel teha tuleb, et luud-kondid valutavad. Pärastpoole hakkas valu juba vasakusse õlavarde ja rinnaku taha lööma. Ajas hingeldama ja köhima. Olin kõva suitsumees, arvasin, et eks see kuiv köha ole suitsuköha. Värskes õhus läks tavaliselt paremaks. Tänavu kevadel olid valud juba nii hullud, et kapten andis kaks vahti vabaks.

Laev jõudis Itaaliasse

Sealses haiglas tehti mulle kardiograamm, röntgen ja ultraheliuuringud. Öeldi, et suurt häda ei ole, jõuate Tallinna, laske teha koormustest. Tallinna pidi laev jõudma kümne päeva pärast. Kui Roterdamist välja sõitsime, aitasin trümme pühkida - ja jälle rõhuv valu rinnus ja kätes, õhupuudus. Oleksin peaaegu trapilt alla kukkunud. Taani ranniku lähedal ütlesin kaptenile, et ei jõua enam, lähen maha. Kummipaat kutsuti vastu ja 21. mail olin lähimas Taani külahaiglas. Seal tuvastati - mul on olnud infarkt. Valud kestsid, süstiti morfiumi. 22. mai hommikul pool neli tuli kliiniline surm. Kolmanda ropsuga saadi ellu tagasi. Lubati tõusta ja kõndida. Aga paarikümne sammu järel uuesti valud rinnus. Laevast helistati: ootame sind Poolas järele...

Olin arstile rääkinud ka pärilikkusest: mu 24aastane õde suri kaasasündinud südamerikke tagajärjel ja isa 62aastaselt infarkti. Taani külatohter ütles, et mõtle järele, su südame pärgartereid tuleb kas laiendada või asendada. Sõnaga - operatsioon. Aga mu õde oli operatsioonilaual surnud... Palatis juhtus olema ainuke inglise keelt (peale arsti) rääkiv inimene, kes ütles, et mis sul karta, Taani on vana kultuurmaa, arenenud meditsiin, lase operatsioon ära teha. Nii kui ma jah-sõna ütlesin, oli auto haigla ees ja sõit läks kahesaja kilomeetri kaugusele linnahaiglasse. Kohe saabumispäeva õhtul tehtud uuringud näitasid, et kolm pärgarterit on kinni. 9. juuni hommikul tehti operatsioon šundeerimise (pärgarterite asendamine) teel. 15. juunil sõitsin juba lennukiga Tallinna ja olin kaks nädalat Mustamäe haiglas järelravil.

Ma elan Kadriorus maja kolmandal korrusel. Kui trepist üles läksin, hakkasid jälle valud pihta. Õhupuudus, rütmihäired. Kutsusin kiirabi. Mustamäel anti ravimeid, olin tilguti all. Arst andis saatekirja Pärnu kuurorti südameoperatsiooni järgsele taastusravile, see oli tasuta... Juuli lõpus tulin sealt koju ja... jälle. Töökohajärgses meremeeste haiglas öeldi, et see on nüüd küll juba närvidest. 3. augustil läksin, turske ja tugev mees nagu ma alati olen olnud, Lepistiku trollipeatusest Mustamäe haiglasse tund aega, vahemaa on ehk 300-400 meetrit... Haiglas tehti uus veresoonte sondeerimine kontrastainega. Ilmnes, et kolmest šundist kaks on liitekohas 80 protsendi ulatuses sulgunud. Laiendati ühte veresoont, teise šundeerimine seisab lähiajal ees.

Valgustatus Taani haiglast

Mida tahan oma jutuga öelda? Seda, et eestlaste ja taanlaste teadlikkus tervisest on veel kohutavalt erinev. Olen nüüd juba kuulnud Eesti südameliidu suurest missioonist, kes korraldab südamenädalaid, vererõhu- ja kolesteroolimõõtmisi, loenguid, annab välja trükiseid, osaleb tervise- ja spordiüritustel. Aga see jääb vist ikka veel rahvast kaugele või jääb rahvas neist üritustest kaugele. Mina ei tea, kuidas arstid eestlase terviseteadlikkust tõstma peaksid, aga sageli mõtlen: oleksin ometi kõike seda, mida praegu tean, varem teadnud. Ja peaaegu kogu oma valgustatuse olen saanud Taani haiglais, üks neist oli väike külahaigla, teine väikelinna oma. Aga ma olen kindel, et ka väljaspool haiglaid tehakse seal nii mõjuvalt ennetus- ja järelravi, et inimene oma tervist hoida oskab.

Haiglaseintel on suured arstide ja õdede pildid, juurde kirjutatud, kes ta on, millega täpselt tegeleb, mis abi ja nõu temalt saab. Enne operatsiooni tuleb kirurg, fotoalbum käes ja näitab sulle pilte: rinnaku lahtisaagimine, lõikuseks avatud süda... Kes näha ei taha, sellele ei näidata. Siis tuleb anestesioloog, kaasas pildid torukeste ja klemmidega ühendatud patsientidest. Taanis sain enne operatsiooni teada, et anestesioloog polegi ainult niinimetatud magamapaneja, vaid ta jälgib ja hoiab lõikuse ajal töös kogu organismi.

Kolm päeva pärast lõikust tuli mu südant opereerinud kirurg, 0, 3liitrised õllepudelid käes, ütles, sa oled meremees, nagunii jood õlut. Jõime kumbki pudelikese poolkanget märjukest, vestlesime. Ütles, et niisuguse pudeli 2- 3 protsendilist õlut võid ka edaspidi päevas ära juua. Või sada grammi punast veini. Või 40 grammi ehk pits viina, konjakit või viskit. Aga suitsetada ei tohiks üldse.

Igasugused puu- ja juurviljad olid haiglas tasuta võtta, sel ajal valminud maasikad seisid suurte vaagnatega koridoris. Raamatukogust toodi iga päev kärutäis kirjandust palatisse, küsiti, mida tahaksid lugeda. Uurisin ingliskeelset Taani ajalugu. Kui küsisin eestikeelseid ajalehti, öeldi, et ei ole, aga tellitakse mulle mõnest eesti keelt oskavast perekonnast. Järgmisel päeval oli keegi Christian Jennsen mulle eestikeelsed lehed saatnud. Mul jäid prillid laeva, juhtusin seda õele ütlema. Järgmisel päeval olid õed toonud kodudest ligi kakskümmend paari prille. Õde on seal üldse väga oluline meedik, oled ta nähtamatu silma all ööpäev läbi. Arst küsis, et kas tunnen ennast halvasti, õde oli näinud, et mul üks silm plinkis. Ja teinekord, et kas on seedehäireid, sest õde oli registreerinud, et tegin puuksu...

Suitsetamise jätsin paugupealt maha.

Pärast lõikust olen ehk joonud pokaali punast veini ja sada grammi viskit. Sealiha pole enam suutäitki söönud, söön kala, ilma nahata kana, täisteraleiba, puu- ja juurvilja. Joon mõne tassi päevas filtrikohvi. Käin iga päev jalutamas , vahel teen isegi 10kilomeetrise ringi. Olen praegu doktor Malle Lõhmusega pidevas koostöös südame õige treeningkoormuse määramiseks, et ükskord jälle oma laeva tööle minna.

Südame- veresoonkonnahaigused on suur oht eesti rahva elujõule. 1995. aastal suri Eestis nimetatud haigustesse 11 455 inimest, see oli 60 % kõigist surmajuhtudest. Meeste suremuselt SVH-sse on Eesti 3. kohal maailmas (Läti, Venemaa ja Leedu järel). Esmahaigestumine on pidevalt kasvanud, tabanduvad aina nooremad inimesed, ägedat müokardi infarkti registreeriti 1997. aastal juba 15-19aastastel. Viimase viie aasta jooksul on meeste keskmine eluiga langenud 64, 6 aastalt 61, 7 aastani (Eesti meditsiinistatistika andmed).

Dr. Malle Lõhmus, tegelnud südamelõikuste järgsete ja südamelihase infarktihaigete treeninguga 10 aastat, 5 aastat kardioloog-konsultandina, nõustanud tippjuhtide terviseuuringuid: "Suurtel rahvaspordiüritustel nagu näiteks maijooks ja sügiskõnd, kus südameliit osavõtjate tervislikku seisundit hindab, on sageli ilmnenud südame ülekoormust. Aga need jooksjad ja kõndijad on ainult pisike osa meie rahvast. Inimestel on vähe võimalusi südame füüsiliste võimete hindamiseks, enesetestimise ja südame õige treeningkoormuse määramiseks. Mõned tulevad minu juurde, sest nad on mu kauaaegsest tööst Pärnu taastusravi osakonnas kelleltki kuulnud. Jagan neile heameelega kogemusi, aitan ellu tagasi pöörduda või infarkti ennetada. Aga mul puudub niisuguse osakonna taasavamiseks riigipoolne rahaline toetus. Tõsi, Pärnu "Sõpruses" seda tööd küll tehakse, kuid sinna saab tuusiku siiski väga vähe inimesi.

Hiljuti tuli ühe tuttava soovitusel mu jutule südamelõikuse läbi teinud 48- aastane naisõpetaja ja ütles: oleksin parem surnud, kui et sedasi virelda. Tahan jälle kooli minna, aga keegi pole mulle selgitanud, kui intensiivselt ma töötada tohin..."

JUTA ÜTS

Fotod: Tallinna meremeeste haigla osakonnajuhataja Malle Lõhmus patsiendiga. Tüürimees Ago Papp. Verner Puhmi fotod