Pedagoogilistest ämbrisseastumistest ja muust

Pedagoogidest võiks meenutada kõikvõimalikku - head ja halba. Kuigi kooliskäimise põhieesmärgiks on "vist" teadmiste kogumine (ja mitte ainult nendega eputamine), ei ole seda tõsiasja alati eriti rõhutatud. Sageli on rohkem numbrit tehtud hinnetest, klasside- või gruppidevahelisest võistlusest, medalitest, kiituskirjadest, heast muljest ja muust kõrvalisest. Mitmed koolmeistrid on kasutanud hirmu-häbi metoodikat; hirmutatud on eksamitega, ülejõu käivate õppekavade ja sõjaväega. Vägisi on sisendatud alaväärsustunnet: "Sul on hea uni, hea isu ja kõva pea. Magu on hästi arenenud, peaaju vähem." Või nii: "Kui sa ei hakka rohkem harjutama, teen nii, nagu tehakse siis, kui tahetakse hästi rasvast oinast saada." Kord naeris sõjaväelasest õpetaja kõigi kuuldes: "Sa püstitasid oma aeglusega kooliajaloo rekordi." Õpetajatele ei taheta kättemaksuhirmust vastu hakata. Aga kuna noorus on juba e.m.a. hukas, siis tänapäeval võib olukord langeda teise äärmusesse - mõni uljas poiss võib ähvardada taburetiga või kisab: "Ma panen su põlema." Aga sõnaosavamad õpetajad ei jää alla. Nii käratas üks akordioniõpetaja: "Ma poon su üles!" või "Nii võid mängida oma laial kodumaal." Aga mõni direktor on vabandanud: "Saage aru, kõik õpetajad pole kõrgema pedagoogilise haridusega."

Kirjanduses ja ajakirjanduses taevani kiidetud professorid pole oma igapäevatöös olnud üldsegi inglid. Nii on räägitud ka ühest klaveriprofessorist, kes olevat ägedasti röökinud. Igasuguseid legende räägiti kuulsast viiulipedagoogist, kes lasi õpilastel ennast tunni alguseks "Ararati" kõrtsist üles otsida ja kes auru all olles ennast Paganiniks nimetas.

Praktika näitab, et kõige rohkem astuvad ämbrisse kehalise kasvatuse õpetajad ja sõjalise õpetuse õpetajad.

Üks hästi tuntud tantsupedagoog oli üldhariduskoolis legendaarne tööõpetuse õpetaja. Mees mõjus igati elutarga ja ausana. Kui kellelegi tehti liiga, soovitas ta kiusajatele kolki anda. Kui keegi läks ülekäte, ähvardas ta püksirihmaga. Staazikamad pedagoogid ja õpilased teadsid, et ta oli mõnelgi korral oma ähvardusi teoks teinud. Aeg-ajalt on koolides (nagu Inglismaalgi) piitsutamist harrastatud ja seetõttu on mõjunud tuntud Tapa kooli vägivallaskandaal liig ülespuhutuna.

Paljudel meist jääb vajaka delikaatsusest. Tean juhust, kus pedagoog hakkas epilepsiahoogu sattunud tüdruku kõrval naerma ja hiljem küsis: "Miks sa niimoodi tegid?" Ka kukuvad mõned õpetussõnad liiga ebapedagoogilikult välja. Nt: "Kui keegi tõeliselt närvihaige on, ei tohi teda sellepärast narrida. Võtke seda arvesse." Ja seda öelda klassi ees - "närvihaige" kuuldes.

Nagu näha, on lolle ja tarku absoluutselt igas ametis, olgu tegemist poliitikute, arstide, õpetajate, autojuhtide, töömeeste või müüjatega. Siinpuhul taaskordne näide elust enesest. Õpilane kukkus mürades pea peale ja kaotas teadvuse. Koolitöötajad ei kutsunud kiirabi ja lasid poisil medkabinetis välja magada ning järgmisel päeval kooli tulla.

Hea huumorisoonega pedagoogid on populaarsed ja igati hinnatud. Hästi mõjus lühike ja kiilaspäine pedagoog, kes väljendas ennast nii: "Pikad juuksed võivad olla ilusad, aga need peavad olema korras. Kannaksin ise ka, kui midagi kanda oleks." Nalja ei mõistnud aga eesti keele õpetaja, kes küsis: "Kus võisid talupojad kokku saada?" ning kellele vastati: "Talupoegade koosolekul."

Populaarsemad koolmeistrid ei pea ennast noorematest inimestest paremaks, on omamehelikumad ning oskavad olla ka mitteametlikud. Mõni pakub ka üle, nimetab ennast joodikuks, paksmaoks või mölisejaks. Mõnel on taipu teha saalomonlikke otsuseid. Ükskord, kui kõik klassi poisid panid oma jalast ühe soki õpetaja lauale, ei kutsunud verivärske õpetaja direktorit, vaid ütles nii: "Tere! Mina olen teie uus klassijuhataja, teeme nii, et see, kelle nime ma nimetan, tõuseb püsti ja võtab oma soki laua pealt ära ja paneb selle jalga tagasi."

ANDRES KLEMET