Peetri jutt

4.

EERO LAIDRE

Ma vastasin, et hundijalavett võtame väikese klõmaka siis, kui ta haiglast välja saab. Tema arvas, et mingi kokkutulek tõenäoliselt toimub, aga kindel see, et temata. Kohmasin vastu midagi julgustavat, aga see kukkus välja üsnagi ebakindlalt. Ta osutas veidi vabandava naeratusega toolile ja ütles: "Ma arvan, et praegu ei ole küll kohane aeg lahtiste silmadega pimesikku mängima hakata. Parim, mis sa minu heaks teha saad, on see, et kuulad mind ära. Võta teadmiseks, et mul on üks protsent sajast lootust paraneda ja sellele ühele protsendile ma panuseid ei tee. Seepärast sa ei pea üritama mind lohutada ebareaalsete hüüdlausetega. Mina olen saatuse otsusega rahul. Tunnen ennast nagu puuraiuja, kes hakkab raske tööpäeva lõpul viimaseid halge riita laduma. Milleks röökida vahusui ja sipelda saatusele vastu, nagu tegi Lavrenti Beria, kui sõdurid teda hukkamispaigale lohistasid... See maailm pole mulle nii armas, et tema külge küünte ja hammastega klammerduda. Liiga palju on olnud ebaõnnestumisi ja pettumusi. Tunnen, mõõt on täis. Olen ümbritseva negatiivsuse suhtes muutunud väga allergiliseks. Olen mingi murdepunkti ületanud. Veel 10 aastat tagasi olid lootused, nüüd on mälestused. Viimased on midagi palju reaalsemat kui lootused, tunnen nende seltsis ennast kindlal, aga natuke valus on ka... Ma ei nuta taga seda maailma, kus ilma teevad need, kes ei vali vahendeid, ei kõhkle ületada eetilisi piire. Ma ei nuta taga ühiskonda, kus olelusvõitlus kujundab julma elulaadi ja seda veel idealiseeritakse. Kiiresti kuhjunud ebaausa raha omanik aga surub rahvale peale endale kasulikku ideoloogiat. Kogu see Läänest meile pähe valguv vägivalla, joomise, suitsetamise, narkootikumide tarvitamise ja homoseksualismi idealiseerimine ajab mind iiveldama. Enne nõukogulik nõmedus, nüüd kapitalismi kasuahnus ja selle medali teine külg - üldine kõlbeline allakäik. Püütakse teenida ka inimhinge kõige madalamate instinktide arvelt. Olen väsinud opositsioonis olemisest. Loodan, et parem osa minust elab edasi kolmes lapses ja nende järglastes. Nemad ei ole väsinud. Loodan, et nemad suudavad valmis ehitada kindluse, mis peab vastu allakäinud ühiskonna rünnetele... Olen rõõmus, et mu lapsed on ausad ja läbilöögivõimelised. Naine elab oma mõtetega järglaste maailmas. Loodetavasti ei tunne nad minust erilist puudust. Ainus, kes tõesti orvuks jääb, on minu lontkõrvaline sõber ja lohutaja Ronni. Mare pole seda hüljatud peni kunagi talunud. Mul on sulle tungiv palve, võta mu sõber endale. Ma tean, et sul on südametunnistus paigas, sinu hoolde ma võin ta usaldada."

Mul oli hea meel, et sain vana semu heaks veel niigi palju teha. Minu valmisolek hakata tema sõbra hooldajaks, näis talle kõige suuremat headmeelt valmistavat.

Märt valas õunamahla jõi klaasi ühe sõõmuga tühjaks, vaatas mulle üsnagi äraseletatud näoga otsa ja ütles: "Kuula ära mu vaimne testament. See on eriti mõeldud teie järglastele. Ärge jumala pärast laske endid mõjutada hulkade peedistajatel, rahvusvahelise mõju ja haardeulatusega isehakanud "suurtel tüürimeestel", uue "moraali" kuulutajatel. Mida sõltumatumad olete Lääne sürrogaatkultuurist, seda parem. Kui te seda suudate, siis olete isiksustena endile kindlustanud väärika elu."

Lahkudes küsisin kohmetult, mida talle soovida. Ta ütles, et soovigu ma, et ta suudaks usaldada ja tunnustada saatuse tahet, ükskõik, milline see ka poleks.

Nüüd on Märdi surmast aasta möödas. Tulime Taivo suvilasse kokku, et teda meenutada. See polnud kuigi lõbus koosviibimine, aga me võtsime sellelt kaasa tõetera: oskus märgata teise suurust on meie kasvamise algus.