Aeg on tervistkahjustav

Ilmad on sombused. Sügis naeratab vaevu ja virilalt. Mõtted kipuvad võtma mustemat värvi. Kõik halb võimendub. Mida ette võtta, kui stress võimutseb, töökaaslased on pinges ja tööga ülekoormatud? Päev päeva järel kordub samas kuues, hing aga igatseb pisutki värve, hingetõmmet, naeru ja halluse unustust. Mida teha?

Üks oma alal silmapaistev tuttav tunnistas mulle hiljuti, et kaotas tööhoogu sattununa mõne ajaga totaalselt vaba aja, kodurahu ja ka tervise. Noor, 40aastane inimene hakkas kartma insulti. Ei aidanud muud, kui pidi töökoormust vähendama, mis tähendas ka seda, et ta kaotas ka sissetulekus. Kuid ta ütles, et tunneb ennast paremini, jõuab lugeda raamatuid, jälgida ajalehti, külastada vahel mõnda kultuuriüritustki.

Üks mu tuttavatest vahetas töökohta, sest töö pani kapitaalse paugu tervisele. Temagi andis mõista, et kaotas töötasus, kuid lõi käega - elada tahaks veel.
Need on üksikud näited.

Rohkem on meie ümber paraku neid sõpru ja tuttavaid, kes on jäänud tööta. Olen tähele pannud, et haritud ja oskaja inimene kauaks ripakile ei jää (isegi 40aastane), ta saab hakkama, leiab endale uue töökoha, sageli isegi parema ja tulusama, kui oli seda eelmine. Tegu on rohkem nendega, kel ametis professionaalsusest vajaka jäi.

Igatahes on aeg vastuoluline. Eriti tervistkahjustav neile, kel tööd üle pea ja neile, kel seda üldse pole. Kõige hullem selle asja juures on aga see, et inimene ei tunne oma piire, ning tervisele hakkab ta mõtlema alles siis, kui piir on ületatud.

SILLE MAKSIMOV,
peatoimetaja