Elu on ilus, põnev, ootamatu, vastik...

Ei lähe päevagi mööda, mil eesti ajakirjanduse laiadel avarustel ei püüaks keegi depressioonist, stressist, masendusest umbrohtunud hingemaid harida. Alkoholism, narkomaania, mõrvad, enesetapud, purunenud perekonnad tunnistavad, et selleks on kuhjaga põhjusi.

Miks me küll nii pudedad ja hellad oleme? Elu on ometi palju jõukamaks ja valgemaks läinud kui näiteks sada aastat tagasi. Aga kas mäletab mõni praegune pensionär, et vanaema-vanaisa hingevalu kurtis? Ränk kehaline töö tegi nii mõnegi sandiks ja suur osa haigusi olid tapvad. Difteeria, sarlakid, rõuged viisid mõnes peres pooled lapsed maamulda. Ka minu vanaema- vanaisa tegid hommikust õhtuni rasket tööd, kasvatasid 9 last ja kandsid 3 neist Koeru surnuaiale. Vanaema põdes neerutõbe ja kaalus sada viiskümmend kilo, aga kõigi oma vaevade juures oli ta lõbus kui laululind. Vanaisa oli küll tõsisema loomuga, eriti viimased viis aastat pärast vanaema surma, kuid õhtuti, kui eha veel nii palju tuld näitas, et videvikku pidada, pani taat piibu küdema ning vahvad tondijutud hakkasid tulema.

Olid siis endisaegsed inimesed tuimemad või kõrgema valulävega?

Mu mõtted lendasid lapsepõlve, kui Sinisuka kirjastuse kahte raamatukest sirvisin, "Ühes paadis" ja "Ära kaota lootusetust". Nende kaante vahele on püütud meeldetuletusi, et ometi ja kõigele vaatamata tasub elada. Nimelt sellepärast, et elu on ootamatu, põnev, vastik, ilus, raske, lootusrikas, ebaõiglane.

Sinisuka trükistest saab optimismi, mis põhineb tõdemusel, et kõigil on raske ja kõik teisedki on kadedad, kahjurõõmsad, abitud, arad, alaväärsed, inetud, haiged, õnnetud. Vaid rumal inimene saab olla segamatult õnnelik...

Siinkohal mõned optimistlikud ülestähendused nimetatud väljaandeist.

Raskel hetkel kasvavad ühele tiivad, teine aga hangib endale kargud.
Elu on kui jalgrattasõit. Sa ei kuku enne, kui lõpetad väntamise.
Oled niisama erakordne nagu kõik teisedki.
Kui vaadata kurbust läbi klaasi põhja, see ainult suureneb.
Tahad hetkelist naudingut, maksa kätte, tahad pikaajalist naudingut, anna andeks.
Mida pimedamaks õhtud muutuvad, seda lühem aeg on järgmise suveni.
Ka tänast päeva meenutatakse kord kui "vana head aega."

JUTA ÜTS