Räägi lapsega surmast!

November ehk hingedekuu tõi kaasa võimaluse rääkida lastega elust, surmast ja iidsest rahvausundist. Külastades esivanemate matmispaikasid ja süüdates seal mälestusküünla, õpetame lastele austust lahkunutevastu ning aitame edasi kanda rahvakultuuri.

• Ole hea vaatleja. Jälgi, kuidas su laps käitub. Kuula, mida ta ütleb. Ära kiirusta, kui selgitad ja rahustad. Lapsel on rohkem abi, kui oled kannatlik, rahulik ja piisavalt tähelepanelik, saamaks aimu lapse vajadustest.
• Ära planeeri või oota ühtegi tähtsat jutuajamist. Jätka seda dialoogi, mille lapsed ise juhuslikult üles võtavad. Lemmiklooma surm, stseenid filmides, ajaleheartiklid või televisioonisaated - kõik need pakuvad võimalusi diskussiooniks. See ei tähenda seda, et vanem peaks pidevalt olema valmis surmateemaliseks dialoogiks. Kuid on loomulik, et surma teema kuulub lapse ja vanema vaheliste kõneainete hulka.
• Ära oota, et laps vastab sulle kohe. Kui on toimunud mingi surmaga seotud juhtum, on lapsed avatud vastukajadele ning lapsed väljendavad end erinevalt. Muutused magamisharjumustes, meeleolus, suhetes teiste lastega ja suurenenud vajadus täiskasvanute järele peegeldavad osaliselt laste vastureaktsiooni surmale.
• Aita lapsel tunda kindlustunnet. Mõnikord võib täiskasvanuid tabada paaniline ind kõrvaldada lapsed juhul, kui surm on tulnud väga lähedale. Nad saadetakse sugulaste või naabrite juurde. Enne lõpliku otsuse tegemist peaks arvestama, mida lapsed võivad surma kaudu juurde õppida, kui võtavad osa pere vastukajadest ja sellelegi tuleks mõelda, mida võivad endaga kaasa tuua vastamata jäänud küsimused, valetõlgendused ja hirm.
• Kasuta lapsega suhtlemises lihtsat ja õiget keelt. Surma mõiste puhul tuleb vältida fantastilisi, sentimentaalseid ja sümboolseid väljamõeldisi. Sageli peavad täiskasvanud lastele jutlusi, mis on üle külvatud sõnade ja kontseptsioonidega, mis aga lastele väga vähe tähendavad (väljendid, nagu "me kaotasime ta", "ta kõndis varjuderiiki" ei ole lastele mõistetavad). Katsuge anda lastele täpsemat infot (surnud, südameatakk). Kontrollige, kas laps sai aru, mida te talle ütlesite ja selgitage välja, kas see on ainuke probleem, millele laps lahendust otsib.
• Ole lastele kättesaadav. Laste turvalisuse taju saab kindlust juurde, kui nad teavad, et on keegi, kellega nad võivad vabalt rääkida kõigest, ka surmast. Kõik tunded, mida on antud situatsioonis loomulik väljendada (kurbus, kahjutunne, mure jne) ei avalda lapsele halba mõju, vaid võib-olla aitavad tal endal kunagi omi tundeid väljendada.

Terved lapsed ei karda elu, kui nende vanemad on neile avameelselt rääkinud surmast.

"Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu." Nende sõnadega on kirjandusklassikasse läinud Pipi Pikksukk. "Mina ei taha suureks saada, sest siis peavad ju emme-issi ära surema." Need sõnad on lausunud tavaline 5aastane tüdrukutirts. Nüüd, mil Tallinna Pedagoogikaülikoolis on kaante vahel ja kaitstud diplomitöö teemal "Laps ja surm", mõistan paremini, milliste eksistentsiaalsete probleemidega võivad pead vaevata veel mängueas lapsed. Lapsepõlve on kirjeldatud sõnadega: "See on kuningriik, milles keegi ei sure." Kuid selline on vaid täiskasvanute fantaasia, kes püüavad säilitada lapsepõlve süütust.

Loomulik arusaam ühest elu osast

Surma üle mõtlemine ja selle kohta küsimuste esitamine on üks täiskasvanuks saamise normaalne osa ning tegelikult ei ole surm sugugi lapse silmis haruldane probleem.

Hukkunud loomad ja linnud maanteedel, koduloomade surm, surmateated meedias, surm multifilmides, muinasjuttudes ja arvutimängudes. Sajandilõpu lapsed on ümbritsetud eri vaadete segadikuga ja erinevate kogemustega. Seepärast ei suuda nad üksi vanemate abita mõista, mida see kõik tähendab ja kuidas sellesse suhtuda. Väärtused on muutunud keerulisteks ja konfliktseteks. Kadumas on side rahvausundilise mõttemaailmaga.

Enamik uurijaid on surma mõiste käsitlemise valdkonnas märkinud, et ettevalmistus surma ja suremise mõistmiseks ja sellega kohanemiseks peaks algama kodust. See peab olema toetav ja loomulik arusaam elu ühest paratamatust osast.

Kasvatusteadlased on seisukohal, et kuigi vanemad võivad tunda end aeg-ajalt ebaadekvaatsetena, suudavad nad siiski arutleda lastega surmast. Alustuseks võiks meenutada oma lapsepõlve esimest kogemust, mis seotud surmaga. Tulla nende mõtete ja tunnete juurde, mida tähendab surm inimesele isiklikult.

Tihti on aga täiskasvanud omaks võtnud taktika, milles üritatakse eraldada lapsi surmaga seotud sündmustest, välditakse selliseid teemasid ja eitatakse surma lõplikkust.

Elu õpetlikud momendid

Läbiviidud uurimused tõestavad, et juba väga väikesed lapsed võivad omada mõningast arusaamist surmast, mis muutub pidevalt, olles mõjutatud lapse vanusest, arengust ja elukogemusest. Surma mõistega kohanemine ei ole lihtsalt defineeritav oskus või tehnika vaid suhtumine tervikuna. Loomulikult pole siinpuhul olemas kergeid vastuseid ega ole mingeid maagilisi õigeid sõnu, mida peaks tingimata ütlema. Soovitada võib mõningaid raamatuid, mis aitavad vanematel teemat käsitleda: M. Elliot "501 moodust olla parem lapsevanem", A. Dyregrov "Lapse lein", "Kuidas vastata laste küsimustele".

Vanemad peaksid kuulama oma last ning ta muresid ning kasutama ära elu enese poolt pakutavad õpetlikud momendid. Fraas "õpetlikud momendid" tähendab ootamatuid sündmusi elus, mis osutavad arengule suuremat potentsiaali kui kooli õppetükid või loengud. Näiteks, kui laps leiab surnud linnu ja puudutab selle külma ja elutut keha, hakkab ta aru saama, milline erinevus on elus ja surnud olemise vahel. Ja kui see lind maetakse, märgitakse ta haud ning pöördutakse sinna ehk tagasi mõnel järgneval päeval. Seeläbi avaneb lapsel võimalus omandada täiskasvanute rituaale ning ta õppida midagi surmast ja kurbusest.

KRISTIINA RAUD, koolipsühholoog

Foto: Surma mõistega kohanetakse ka vanemate rituaale omandades.
Lembit Peegli foto