Alfred Vogel

Jasimiin-Ene Kallas

Alfred Vogel sündis Baseli lähedal Aeschi külas Šveitsis. Tema isa ja 103aastaseks elanud vanaema olid Vogeli peamisteks mõjutajateks lapsepõlves ja nooruses. Nende teadmised ravimtaimede kasutamisest olid aukartustäratavad. Alfred võeti juba varakult kaasa loodusesse ning isa jagas pojale oma teadmisi taimedest - laskis poisil erinevaid taimi maitsta- nuusutada ning hiljem küsitles, mida neist teadis. Nii õppis Vogel põhjalikult tundma oma koduümbruse taimi ning sealt saatiski teda kogu elu loodusearmastus ja -austus. Hiljem armastas ta sageli korrata, et Loodus oli tema armsaim ülikool.

Vogelile oli omane lapsepõlvest peale täitmatu teadmisejanu. Juba kooliaastatel reisis ta naaberriikidesse, õppides lisa Euroopa taimeravist. Mitmeaastaste õpingute järel Šveitsis jpt Euroopa linnades jätkas ta Kalifornia ülikoolis homöopaatia ja botaanika studeerimist. Hiljem tegutses ta seal ka lektorina.

Kogemus ja praktika teooriast tähtsamad

Dr Vogelile oli omane praktilisus ja elulähedus. Selle asemel, et pühenduda üksnes uurimistööle, püüdis ta õpitut kohandada praktikasse ja oma arvukatel esinemistel-loengutel ning kirjutistes rääkis lähemalt oma tähelepanekutest. Talle oli tähtis tuua need teadmised mõistetavana ja kättesaadavana igaüheni.

Juba 18aastaselt rajas ta apteegi-kaupluse Baselis, mis oli üks esimesi loodustoodete kauplustest Šveitsis. Mõned aastad hiljem rajas ta samas ka oma labori, millest edaspidi kasvaski välja Vogeli maailmamainega Bioforce AG firma.

Esimesed taimepreparaadid/ravimid valmistati 1920.aastatel. Oma tähelepanekute ja kogemuste põhjal märkas Vogel, et värsketest taimedest ekstraktid ja tõmmised on palju tõhusama toimega kui kuivatatud taimedest valmistatud. Samuti seda, et kasutades taime tervikuna mitmesuguste taimsete toodete valmistamisel, on nendes taime kõik osad loomulikes suhteis ja seetõttu säilib ka looduslikkus - saadud toode on tasakaalus ja turvaline.

Algul korjas ta kõik vajalikud taimed lähiümbruskonna loodusest, kuid üha suurenevast nõudmisest ja vajadustest lähtudes tuli ise hakata ravimtaimede viljelemisega tegelema.

Algusest saadik on Vogeli põldudel ainult biodünaamilist viljelusmoodust kasutatud, st ilma keemiliste väetiste ja tõrjevahenditeta taimekasvatust.

Tegevuse laienedes jäid olemasolevad hooned kitsaks ning 30.aastatel hangiti Teufenist lisaks hooneid väikese loodusravila ja lastekodu tarbeks ning taimedest ravimpreparaatide tootmiseks. Vogel sai oma Teufeni kliinikust paarikümne aasta jooksul hinnalisi kogemusi-teadmisi taimeravimite, preparaatide ning toitumisteraapia kasutamise võimalustest erinevate haiguste ravis.

"Kõige väärtuslikemad teadmised hangib tark inimene rännates"
/Goethe, "Wilhelm Meistri õpiaastad"/

1930.aastatest said alguse Vogeli uurimisretked, mis ulatusid kõikidele maailma mandreile. Nendel retkedel tahtis Vogel lähemalt tundma õppida tsivilisatsioonist kaugel elavate loodusrahvaste eluviise, toitumisharjumusi ja nende traditsioonilisi tervendamismeetodeid. Ta tahtis tutvuda võõraste maade ja rahvastega mitte lihtsalt seiklushimust, vaid leida midagi, millest võiks olla kasu ka tema enda kui tervendaja töös.

Vogel oli innukas kogema kõike uut, pelgamata ettetulevaid ohte ja majanduslikke riske. Hiinas õppis ta nõelravi paarkümmend aastat varem, kui selle vastu hakati huvi tundma läänemaailmas. Ta tutvus Põhja-Aafrika rändkarjakasvatajatest hõimude ja Kesk-Aafrika loodusrahvaste seas kasutatud loodusravi meetoditega. Pikemad ja ulatuslikumad rännakud viisid ta Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse aastatel 1958-1959. Ta elas algul eskimode ja siis peaaegu aasta Kesk-Ameerika indiaanlaste juures. Vogel tegi mitmeid rännakuid Lõuna-Ameerikasse, Peruusse, kus ta rajas Tarapatos istanduse troopiliste ravimtaimede kasvatamiseks.

Eriliselt huvitus ta Amazonase jõe läbitungimatu ürgmetsaga piirkonnast. Koos kaaslase ja kahe indiaanlasest teejuhiga sõudis ta kanuul piki Amazonase jõe kõrvalharusid ja tutvus sealsete indiaanihõimudega.

Veel 77aastaselt, 1979.a rändas ta Austraaliasse, Uus-Meremaale ja Tasmaaniasse, et tutvuda pärismaalaste hõimude eluviiside ja seal kasutatavate ravimtaimedega.

Lisaks sellele, et need reisid andsid rohkesti teadmisi loodusrahvaste elu-olust ja nende tervisest, tõi ta alati kaasa rännakutelt mitmesuguseid tol ajal Euroopas veel tundmatuid taimi. Tähtsaimaks neist olid Echinacea/Punane päevakübar, Spilantes ja noolemürgina tuntud Curare. Paljud kaasa toodud taimedest, nende hulgas ka Echinacea, kodunesid üllatavalt hästi ka Vogeli rajatud kodustel taimepõldudel Šveitsis.

Punane päevakübar ja Must Kotkas

Eraldi vääriks ehk märkimist Echinacea, taim, mis on nüüdseks saanud üheks tuntuimaks Vogeli poolt läänemaailma jaoks avastatud ravimtaimeks kogu maailmas. See väga mitmekülgse toimega taime leidmise lugu on seotud ühe konkreetse uurimisretkega Lõuna-Dakotas. Elades mõnda aega sioux-indiaanlaste hulgas, sõbrunes Vogel 90aastase hõimupealiku ja ravitseja mehe Musta Kotkaga. Indiaanipealik osutus tõeliseks loodusesõbraks ning samas leidis Vogel temas ühtlasi ka hingesugulase.

Must Kotkas tutvustas Vogelile nende hõimu püha taime, milleks osutuski ladinakeelse nimetusega Echinacea e punane päevakübar. Indiaanlased on seda taime kasutanud ammustest aegadest ürdijoogis ja välispidiselt, mh ka mürgiste madude hammustuste puhul. Seda taime kasutati mitmesuguste haiguste ravimisel, eriti põletikuliste haigusseisundite korral.

"See taim ei andnud mulle rahu: proovisin seda eri olukordades mitmeid kordi ja olen siiani hämmastunud, kui ulatuslikult ja intensiivselt see toimis," meenutas dr Vogel sageli.

Nagu mainitud, on see taim nüüd teenitult suure soosingu osaliseks saanud kui üks tõhusamaid looduslikke antibiootikume. Punase päevakübara põletikku tõrjuv ja immuunsüsteemi toetav toime on ka teaduslikes uuringutes kinnitust leidnud. Echinacea on mitmes riigis valitud Aasta Loodustooteks ja just Vogeli ja Bioforce AG poolt toodetud taime ekstrakt Echinaforce on tunnistatud nii omaduste kui kvaliteedi poolest parimaks ja see on saanud rahvusvahelisi auhindu.

Vogeli tegutsemisvaldkond oli hämmastavalt mitmekülgne. Aukartustäratavalt mahukas on ka tema tervise(hariduslik)alane kirjalik pärand artiklite, ajakirjade, raamatute näol. 1929.a asutas ta ajakirja "Vogeli Tervise Uudised", mis on regulaarselt ilmunud 1943.a alates. Tänaseks on lisandunud veel kuues keeles ilmuvad sõsarväljaanded Kanadas, Hollandis, Belgias, Soomes.

23aastaselt avaldas ta esimese raamatu "Kleiner Wegweiser für die Lebensreform" (Väike juhis elumuudatusteks), mis sisaldas noore Alfred Vogeli teese tervislikust elust. Sama teema jätkus 10a hiljem ilmunud raamatus "Die Nahrung als Heilfaktor" (Toit ja tervis), mis tegi teda ka laiemalt tuntuks.

Teadmiste avardudes sai tema eesmärgiks teha need võimalikult mõistetavaks ja kättesaadavaks kõigile huvilistele. Nende kirjutiste eesmärk oli ka rahvameditsiini teadmiste ja kaasaegse meditsiiniteadusest saadava informatsiooni ühendamine inimeste heaolutervise huvides.

Tema nö tähtteoseks on 1952.a ilmunud "Loodus - parim tervendaja". See on väga mahukas ja tõepoolest ajatu ja asendamatu väljaanne, mis on saanud paljudele lugejate sugupõlvedele hindamatuks tervise teadmiste, loodusravi juhiseks. Seda raamatut on nüüdseks müüdud maailmas üle 2 miljoni eksemplari, seda on tõlgitud 11 keelde ja seda on välja antud 66 trükki.

Dr Vogel jätkas kirjutamist ka vanemas eas. Muu hulgas ilmus "Die Leberals Regulator der Gesundheit" (Maks tervise reguleerijana). Selles raamatus tahtis Vogel osutada, kuidas on võimalik seedimisvaevustest lahti saada, hoolitsedes regulaarselt maksa tegevuse eest ja kuidas juba kahjustatud maksa saab toetada loodusraviga. Raamatus on toitumisjuhised maksahaigetele. Raamat on tõlgitud 6 keelde ja sellest on ilmunud paarkümmend uustrükki.

81aastasena avaldas ta bioloogilise viljeluse ja ökoloogiliste küsimuste üle arutleva raamatu "Die Natur als biologischer Wegweiser" (Loodus bioloogilise suunanäitajana). See raamat on mõjuv dokument Alfred Vogeli loodust armastava olemuse nägemusest ja osutab tema looduse kaitsmise pürgimustele juba ammu enne seda kui looduskaitse vajalikkus sai laiemalt ja üldisemalt teadvustatud.

Vogeli väga oluliseks raamatuks võib pidada vähki haigestumist ja selle põhjusi käsitlev "Krebs - Schicksal oder Zivilisatsionskrankheit" (Vähk - eluviisi haigus või juhus). See 1987.a ilmunud teos jäi ka tema viimaseks raamatuks.

Ravimtaimede tundja, uurimisrändur, toitumisteadlane, publitsist, maailmamainega lektor, ühe tuntuima firma looja - kõike seda ja veel enamatki oli Alfred Vogel. Ta oli siiralt huvitunud teiste inimeste heaolust. Ammendamatu teadmistejanu tegi temast teerajaja, kes oli valmis kahtluse alla seadma nii mõnedki käibelolevad arusaamad ja otsima oma teed. Vogel oli sageli nii mõneski mõttes oma ajast ees. Ta nägi selgelt toitumisharjumuste ja eluviisi ning haiguste vahelisi seoseid-põhjusi, seda vastupidiselt paljudele teistele tema kaasaegsetele. Juba 50a tagasi rääkis ta neist tervisega seotud põhitõdedest, mis tol ajal tekitasid kõige enam ehk muigeid, kuid mis nüüd on enesestmõistetavaks tunnistatud.

Erinevalt paljudest oma kaasaegsetest oli Vogeli nägemus tervisest väga terviklik. Talle oli võõras tervendamistöös mõelda üksnes nö vigade parandamisele, paikamisele ja haiguste sümptomide kõrvaldamisele. Oma töös püüdis ta alati leida haiguse tõelised põhjused ja kui võimalik, ka mõjutada neid. Selline holistiline lähenemisviis on aga aegavõttev ja eeldab hoolikat tutvumist patsiendi ja tema eluviisi, harjumustega. Vogel mõistis inimese heaolutervise kõige enam sõltuvat tema kogu elusituatsioonist kui mingist üksikust ravimeetodist, olgu see siis nii revolutsiooniline/radikaalne kui tahes.

Vogel oli hinnatud esinejaks-lektoriks väga paljudes kohtades üle maailma. Oma esinemistes oli ta teemade valikul eriti järjekindel: "Miks me haigestume?", "Looduslähedase toidu mõjud ja selle väärtus," "Ravimtaimed meil ja mujal", "Kuidas võime vähi vastu seista" jne - need olid tüüpilisemateks ettekannete pealkirjadeks. Sageli olid kõneaineks ka parasjagu käsiloleva raamatu teemad.

Ta oli respekteeritud esineja ka mitmetel teaduseala kongressidel ja seminaridel.

Vogeli saavutusi osati hinnata ka teaduslikes ringkondades:

• 1952.a nimetati teda meditsiinilise botaanika audoktoriks Kalifornia ülikoolis Los Angeleses ja seda muu hulgas ka tema kelp-merevetika alaste uurimiste eest.
• 1982.a anti Alfred Vogelile Saksa Loodusravi Liidu aumärk - Pries snitz-medal teenete eest loodusravi alal.
• 1984.a kutsuti teda Šveitsi Kogemusliku Meditsiini Arstide Liidu (SAGEM) auliikmeks.

Vogel ise oli kõigi oma õpetuste elavaks näiteks ja eeskujuks. Ta säilitas hämmastava töövõime ja vitaalsuse kõrge vanuseni. Kord andis ta 6 nädala jooksul 50 loengut, sama kordas ta seejärel lisaks veel Ameerikas, Hollandis, Skandinaavia riikides esinedes. Veel 82aastaselt reisis ta Ameerika Ühendriikide idarannikul Miamist Bostoni, pidades nädala jooksul 26 loengut, mis enamik olid saadetena salvestatud ka raadios ja televisioonis.

Sama eakana ehitas ta endale ja oma abikaasale uue maja, mis oli nn ökomajana täielikult looduslikest materjalidest ehitatud ja milles kõik toimis nö loodusega kooskõlas.

Kuni oma elu lõpuni, 96 eluaastani tegeles ta aktiivselt oma aiaga ning külastas regulaarselt enda loodud Bioforce AG firma laboratooriume, olles kursis kõige uuega seal toimuvast.

Vogeli kaasaegsed ja sõbrad

Oma pika ja elamusterohke elu jooksul tutvus ta väga paljude nimekate isiksustega. Mõnedega neist, nagu nobelistist keemik Linus Pauligiga sidus teda aastatepikkune sõprus. Oma sõpradeks nimetas ta ka mõningaid tolleaegseid riigipäid - Soome presidendi Kekkosega kohtus ta mitmeid kordi. President J.Kennediga oli ta mõnda aega kirjavahetuses, tuntud fütoterapeudiga dr R.F.Weissiga kirjutas ta koos raamatu. Viljakas kirjavahetus sündis ka tema ja Aafrika kuulsa "dzungli"arsti Albert Schweizeri vahel.

Bioforce AG - elujõudu loodusest

1963.a, 61aastaselt, vanuses, mil tavaliselt võiks mõelda pensionile jäämisest, rajas dr Vogel Bioforce AG firma Šveitsis, enda väljatöötatud retseptide alusel valmistatavate taimsete preparaatide/tinktuuride tootmiseks. Seal valmistatakse ka homöopaatilisi ravimeid ning mitmeid teisi loodustooteid. Bioforce, mis tõlkes tähendab "elujõud", kasvas kiiresti rahvusvaheliseks firmaks, omades tänaseks 12 tütarfirmat ja mitmeid koostööfirmasid. Nende kaudu on Vogeli tooted esindatud rohkem kui 30 riigis.

Et Vogeli toodete tooraine on pärit peamiselt firma endi valduses olevatelt biodünaamiliselt kasvatatud taimepõldudelt ja ka seemnevarud on nende endi põldudelt, on tagatud kindlalt püsiv kvaliteet. Selle Šveitsile omase täpsusele on Bioforces toodangu kõrge kvaliteedi tagamiseks olemas kaasaja viimase sõna kohaselt varustatud laborid. Bioforce AG laborid on ühed vähestest kogu maailmas, selle valdkonna tootmisettevõtetest, kus kontrollitakse iga üksiku taimeekstrakti partii kvaliteeti kromatograafiliste jt kvaliteedi kontrollimismeetoditega.

Tooteid valmistatakse täpselt Alfred Vogeli väljatöötatud retseptide alusel ja tema põhimõtteid austades.

Taimed korjatakse käsitsi, just teatud sobival perioodil, värskelt korjatud taim läheb juba 24 tunni jooksul töötlemisee ja taimed kasutatakse tervikuna. (Värske ja kogu taime taimeomadused/eelised võrreldes kuivatatud ja üksikute taimeosade kasutamisel, märkas Vogel juba oma tegutsemisaastate alguses.)

Vogeli taimeravimid/tooted on saanud kvaliteedi standardiks biofarmaatsia ringkondades kogu maailmas.