Parkinsoni tõbi

Parkinsoni tõbi on levinud neuroloogiline haigus, mida esineb üle kogu maailma. 1996. aastal Tartus tehtud epidemioloogiline uuring näitas, et meil on Parkinsoni tõve levimus 178 patsienti 100 000 elaniku kohta; seega on Eestis kokku umbes 2500 haiget. Parkinsoni tõve esinemissagedus on umbes sama suur ka mujal Euroopas ja Ameerikas; maailmas on kokku mitu miljonit Parkinsoni tõve põdejat.

Parkinsoni tõbe kirjeldas esimesena Inglise arst, paleontoloog ja poliitik James Parkinson, kes avaldas 1817a monograafia "Essay on the shaking palsy". Parkinsoni nime andis haigusele esmakirjeldaja järgi pool sajandit hiljem kuulus Prantsuse neuroloog Charcot, kel oli õpetajana palju teeneid ka Parkinsoni tõve tuntukssaamisel arstide seas. Charcot oli esimene, kes hakkas Parkinsoni tõbe ravima Belladonna ekstraktiga; sarnase toimega ained olid ainuravimitena kasutusel 100 aasta jooksul.

Tekkepõhjusi ei teata

Parkinsoni tõbi on vanemate inimeste haigus, 90% haigeid on vanemad kui 60 aastat. Eestis on üle 70aastaste inimeste hulgas haigeid 1,2%. Osadel juhtudel võivad esmasümptomid aga ilmneda ka enne 50. eluaastat. Meestel ja naistel on risk haigestuda võrdne. Haiguse kulg on aeglane ja algus hiiliv; see on ka põhjuseks, miks arsti poole pöördutakse enamasti alles 1-3 aastat pärast esimeste haigustunnuste ilmnemist.

Parkinsoni tõve korral väheneb virgatsaine dopamiini hulk ajus, mis on tingitud ühe kindla struktuuri - musttuuma e. substantia nigra - kahjustusest. Haigus ilmneb alles siis, kui üle poole musttuuma on hävinud ja virgatsaine sisaldus ajustruktuurides on vaid viiendik normaalsest. Haiguse tekkemehhanismid on tänapäeval hästi teada, samas ei ole siiani kindlaid ja ühtseid seisukohti, miks Parkinsoni tõbi tekib. Põhjalikult on uuritud võimalikke keskkonnast pärit või organismis tekkinud kahjulike ainetega seotud mehhanisme ning ka pärilikkust, aga kindlalt tõestatud Parkinsoni tõve põhjust ei ole siiani teada.

Elu muutub aeglasemaks

Parkinsoni tõbi on krooniline kesknärvisüsteemi haigus, mille põhilisteks vaevusteks on käte ja jalgade värin ning liigutuste muutumine aeglaseks, kohmakaks ja kangeks. Igapäevane elu muutub aeglasemaks: sammud lühemaks, kõne tuhmimaks, riietumine, söömine ja kirjutamine kohmakamaks. Isegi mõtlemine aeglustub. Parkinsoni tõvega haige vajab kõigeks rohkem aega ja sellega peaks arvestama ka kodused - ei peaks kiirustama haigete eest ära tegema seda, millega nad ise hakkama saavad.

Parkinsoni tõvega haiged ei ole ühesugused, haigus kulgeb erinevate kliiniliste vormidena, kusjuures kõiki haigustunnuseid ei pruugi ühel haigel välja kujuneda. Juba esmasümptomid võivad olla erinevad ning haigus, mis üldiselt on progresseeruv, võib kulgeda eri tempoga. Kolmveerandil haigetest on esimeseks haigusnähuks värin, umbes veerandil algab haigus lihasjäikuse ja liigutuste aeglusega. Üksikutel patsientidel on esmaseks häirivaks sümptomiks tasakaaluhäire. Parkinsoni tõbe ei diagnoosita kunagi ühe sümptomi järgi, vaid vastavalt kogu haigusnähtude kogumit arvestavatele kriteeriumitele. Praeguseni diagnoositakse Parkinsoni tõbe kliiniliselt, s.t. sümptomite järgi, kuna pole olemas ühtegi Parkinsoni haigusele spetsiifilist uuringumeetodit, mis oleks rutiinselt kõigil haigetel kasutatav.

Treemor, rigiidsus, hüpomiimia...

Kõige nähtavam Parkinsoni tõve sümptom on värin e. treemor, mis on enam väljendunud rahuolekus ja väheneb tegevusel. Treemor algab sageli ühe kehapoole jäsemetest ja on kogu haiguse kulu jooksul ühel kehapoolel väljendunum. Samas peab teadma, et igal käte värinaga inimesel ei ole Parkinsoni tõbe! Värinat võivad põhjustada ka mõned teised haigused, neist kõige sagedasem on healoomuline perekondlik värin. Selle korral on värin ühtlaselt mõlemas kehapooles ja sageli kaasub ka pea ja hääle värin.

Lihasjäikus e. rigiidsus on väliselt vähem märgatav sümptom. Enam häirib haigeid liigutuste aeglustumine e. bradükineesia ning liigutuste ulatuse vähenemine e. hüpokineesia. Ilmneb stardiraskus liigutuste alustamisel, kõnnak muutub tippivaks ja kaasliigutused vähenevad. Vahel kaebavad haiged nõrkust, kuid täpsemalt uurides selgub, et normaalse jõu juures on liigutused hoopis aeglased ja kohmakad, mis tekitab jõuetusetunde. Tegelikult Parkinsoni tõbi kunagi halvatust ei põhjusta.

Parkinsoni tõvega kaasneb miimikavaegus e. hüpomiimia, mis tuleneb üldisest lihasjäikusest ja liigutuste aeglustumisest. Kuigi nägu võib tunduda emotsioonidevaene, ei tähenda see tegelikult emotsioonide puudumist. Probleem on pigem selles, et näo väljenduslikkus on vähenenud. Suhtlemisel žestikuleerivad haiged tavapärasest tagasihoidlikumalt.

Parkinsoni tõve korral on häiritud täpsust nõudvate liigutuste tegemine. Ka kirjutamine võib olla raskendatud, käekiri muutub väikseks ja kandiliseks, vahel on probleeme kirjutatust arusaamisega. Kõne muutub tasaseks ja monotoonseks, mõnedel juhtudel raskesti arusaadavaks. Võib tekkida suurenenud süljeeritus või neelamishäire. Sagedaseks kaebuseks on kõhukinnisus, harvem põiehäired. Probleemiks võib olla tasakaaluhäire, mis annab enam tunda asendi muutmisel ja pööramisel. Pooltel Parkinsoni tõvega haigetel esineb meeleoluhäireid.

Võimalik haigust leevendada

Krooniliste haiguste ravi on alati problemaatiline, iga uut ravimit oodatakse suure lootusega. Degeneratiivsete haiguste puhul, mille hulka kuulub ka Parkinsoni tõbi, ollakse võimetud haigust välja ravima, kuid võimalik on haiguse sümptomite leevendamine ja koos sellega haigete elukvaliteedi parandamine.

Parkinsoni tõve ravi põhineb virgatsaine dopamiini asendamisel ja stimuleerimisel, kusjuures ravimeid tuleb võtta pidevalt. Tõeliseks revolutsiooniks oli levodopa-preparaatide kasutuselevõtmine 1970. aastatel. Levodopa muutub ajus dopamiiniks, olles seega sisuliselt asendusravimiks. Levodopa kasutuseletulekut on nimetatud parkinsonismi "mesinädalateks", kuna ta osutus palju efektiivsemaks ja võimsamaks ravimiks kui enne seda 100 aasta jooksul kasutusel olnud tsüklodool ja selle analoogid.

Algul aga ei osatud veel näha probleeme, mis tekkisid aastate jooksul. Osadel haigetel tekkisid kõrvaltoimena vastutahtelised liigutused ning päevane raviefekt muutus kõikuvaks - osa päevast on liikuvus rahuldav, aga osa päevast on haigusnähud väga väljendunud. Samas oli täiesti selge, et teist nii mõjusat toimeainet nagu levodopa ei ole ja väljakujunenud Parkinsoni tõve korral on see siiski parim ravim. Kasutusele võeti nn. kombineeritud levodopa preparaadid, praeguseks on olemas ka depoovariandid ning lahustuv ravimvorm.

Eestis on kasutusel kõik ravimgrupid, mis mujalgi maailmas. Ravimite valikul arvestatakse patsiendi individuaalseid probleeme, haiguse staadiumit, sümptomeid, kulgu ja haige vanust. Pole olemas üldist ja universaalset skeemi Parkinsoni tõve ravimiseks, iga haige puhul teeb arst individuaalse otsuse.

Peale tabletiravi on soodne efekt ka ravikehakultuuril ja kõneravil. Tartus ja Tallinnas tegutsevad spetsiaalsed ravikehakultuurigrupid Parkinsoni tõvega haigetele.

Parkinsoni haiged on ühinenud

Üle maailma on Parkinsoni tõvega patsiendid ühinenud seltsidesse, et suhelda inimestega, kel on sarnased probleemid ja olla paremini haigusest informeeritud. Euroopas tegutsevad seltsid on ühinenud Euroopa Parkinsoni Haiguse Assotsiatsiooni, Ameerikas on loodud mitmed assotsiatsioonid ja fondid Parkinsoni tõvega haigete toetamiseks. Selle liikumispuuet põhjustava haigusega kaasnevate probleemide teadvustamisel avalikkusele on oma osa kuulsatel inimestel, kes ise Parkinsoni tõbe põevad. Neist tuntuimaks on ilmselt Muhammad Ali, kes on mitmete Ameerika Ühendriikides haigetele korraldatavate ürituste patroon.

Eestis tegutsevad seltsid Parkinsoni tõvega haigetele, nende sugulastele ja toetajatele Tartus ja Tallinnas. Eelkõige on need toeks ja abiks informatsiooni saamisel, aga ka vaba aja veetmisel. Toimuvad koosolekud ja kohvihommikud, laagrid ja infopäevad, käiakse ka reisidel ja tähistatakse pühasid. Kontaktisikuteks on Tartus Karmen Ilus (tel. 27 475693 kl. 8-10) ning Tallinnas Heino Boikov (tel. 22 491503).

Pille Taba, neuroloog