Valehirm naistearsti ees

"Ideaalne vanus esmakordseks sünnituseks on 20 - 30 aastat," ütleb doktor Ivo Saarma. "Eestis on aga praegu murettekitav tendents sünnitada esimene laps üha hiljem ja hiljem. Lapsele eelistatakse head töökohta, autot, maja, välisreise."

Kui vanalt peaks tütarlaps leidma tee naistearsti juurde?
Siis kui ta alustab suguelu, edaspidi peaks ta aga end günekoloogiliselt uurida laskma regulaarselt kord aastas. 35-40aastaseks saamiseni uurib günekoloog naist peamiselt põletikele, süüfilisele, tripperile, AIDSile, aga ka tänapäeval väga levinud klamüdioosile ja mükoplasmoosile. Kõik need haigused kujutavad suurt ohtu naise viljakusele ja kogu organismi tervisele.

Kui sageli leitakse näiteks Nõmme erahaiglas sugulisel teel levivaid infektsioonikandjaid?
Igal neljandal patsiendil, kes meie poole pöördub. Mõned haigused võivad kulgeda ilma kaebusteta, piirdudes pikka aega bakterikandlusega.

Pärast naise 35aastaseks saamist hakatakse enam tähelepanu pöörama profülaktilistele uuringutele pahaloomuliste kasvajate varajaseks avastamiseks, mille käigus võetakse proovid emakakaelast. Sonograafia abil avastatakse eriti munasarja kasvajaid, mis võivad kulgeda ühegi kaebuseta.

Pärast 40. eluaastat on soovitav teha ühe-kaheaastase vahega, lisaks eespooltoodule, ka röntgenuuringuid rinnanäärme kasvajate avastamiseks. Arvan, et kui naised need soovitused täidaksid, suudavad arstid vältida paljusid hilisemaid tüsistusi, mille ravimine on siis väga raske.

Kas tütarlaps, kes pole veel suguühtes olnud (virgo- lad.k.) on alati günekoloogiliselt terve?
Mitte alati. Iga ema peaks jälgima oma tütre soolist arengut. Kui 15-16 aastasel neiul pole veel rinnanäärmed arenenud või pole alanud menstruatsioon, tuleb nõu saamiseks günekoloogi poole pöörduda. Sel juhul võib olla tegemist ka väärarenguga suguelundeis või päriliku haigusega, mille diagnoosimine ja ravi on juba nn. lapseeas vajalik.

Kas suurenenud valgevoolus menstruatsioonide vahel või klimakteeriumis on kindel märk haigusest?
Vooluse suurenemine iseenesest haigustunnus ei ole. See võib olla mõjutatud paljudest teguritest, näiteks hormonaalainevahetusest, sealhulgas psüühilistest põhjustest. Kui on suurenenud voolus, on soovitav teha analüüsid põletikutekitajale, aga haiguse otsimine tuleb ette võtta, kui sellega kaasneb kipitus, sügelus, halb lehk või muutub vooluse värvus. Isegi verine eritis klimakteeriumis ei pruugi veel tingimata pahaloomulist kasvajat tähendada. Enamasti on siis tegemist hormoonainevahetushäire või mõne ravimihäirega. Arsti poole pöörduma peaks aga niisugusel juhul otsekohe.

Naisel on tavaliselt mitu põhjust, miks käiku günekoloogi juurde edasi lükata. Kõigepealt ebamugav ja abitult piinlik ronimine niinimetatud puki otsa. Teiseks käib tupe avamine ikka veel metallist klambri jõhkra lõksatusega. Kolmandaks: äkki ütleb tohter hauataguse häälega, et "mul on kahju, aga teie asjad on halvad..."

Läbivaatuse asend "puki" peal pole midagi ebaloomulikku, valdavalt samas poosis naudib naine suguelu ja valdavalt selles asendis toob ilmale lapse. Tupe avamisel kasutatakse libestavaid kreeme, nii et mingist valust pole siin juttugi. Olulisim on arsti meeldiv äärmiselt delikaatne kontakt patsiendiga, selgitamine, mida ja kuidas ette võetakse. Usun, et kõik günekoloogid tunnevad oma tegevuse erakordsust, selle eetilisi ja hingelisi nüansse. Üldse peaksid aga emad oma tütreid ette valmistama meeldivaks õnnelikuks eluks naisena, mitte hirmutama tänapäeval peaaegu olematute sünnitusvalude (sünnitatakse valutustatult) ja günekoloogiliste protseduuridega,

Mõnel juhul on aga veel üks hirm: kuidas ma lähen naistearsti juurde, kes on mees...
Postsovetlik nähtus, et günekoloog on kindlasti naisterahvas, peaks nüüd juba eilne päev olema. Arstiamet oli teatavasti nõukogude liidus üsna vähepopulaarne ja vähetasustatud, kaks kolmandikku tohtritest olid seetõttu naised, günekoloogid liiati. Mujal maailmas on vahekord aga alati vastupidine olnud. Praktiseerisin ühes Soome haiglas, kus 20 aasta jooksul polnud günekoloogina töötanud ühtegi naist. Kui siis üks naisarst sinna tööle tuli, keeldusid naised ta juurde minemast.

Aga see kolmas põhjus: kui ähvardab raske diagnoos?
Pahaloomuline kasvaja naissfääris pole peaaegu kunagi enam surmaotsus, kui see pole just väga kaugele lastud areneda. Tänapäeva ravimeetodid võimaldavad elu säästa ja ka tervistuda. Olen arvamusel, et arst ei peaks oma kahtlusi kunagi välja ütlema, enne kui uuringud on lõpule viidud. Alles siis, kui leid on kliiniliselt tõestatud, informeeritakse patsienti edasisest ravist ja ka prognoosist. Ei ole ühist eetilist reeglit, kuidas halba prognoosi haigele teatada, enamasti peetakse siis nõu haige lähedastega.

Hormoonravi, mis teatavasti välisriikides enesestmõistetav, kardavad meie naised kahel põhjusel: teeb paksuks ja soodustab ebasoovitavat karvakasvu.
Hormoonasendusteraapia on ohutu ja võimaldab naisel pikka aega säilitada kõik omadused, mis tal olid enne klimakteeriumi: parandab naha ja limaskestade verevarustust, väldib luude hõrenemist, südame-veresoonkonnahaigusi, sealhulgas kõrgvererõhutõbe. Kunagised hormoonravimid võisid ju paksuks ja karvaseks teha, aga nüüd on ka Eestis juba ammu teised preparaadid. Inglismaal kasutab 30 - 40 % naistest pärast menopausi hormoonasenduspreparaate, meil Eestis ehk 3 - 4 %.

Ütlesite, et Eestis tehakse 100 raseduse kohta ligikaudu 140 aborti. See suhe sunnib mõtlema, et elame ikka veel poolmetsikul maal, kus pole kuuldudki rasedusvastastest vahenditest.
Ja ometi on need Eestis kõik olemas. Juhusliku suguelu puhul on sobiv vahend preservatiiv, mis peale raseduse vältimise aitab ära hoida suguhaigusi. Efektiivne on hormonaalne meetod - rasestumisvastased tabletid. Neid on erinevaid, saab soovitada nii noortele kui vanematele ja võib kasutada pidevalt õige pikka aega. Teine efektiivne meetod on emakasisesed vahendid, rahvasuus spiraalid, mida soovitatakse eelkõige sünnitanud naistele.

Räägiti, et jõukatel vene ülemuste naistel olnud omal ajal kullast spiraalid.
Minu teada on nad vase ja hõbeda sisaldusega, viimasel ajal ka hormoon- lisandiga. Vana Egiptuse hauakambreist on küll leitud naissoost muumiaid kullast emakasisese vahendiga.

Kunagi soovitasid ju arstid elada suguelu naise bioloogilise rütmi järgi ehk suguühte vältimist ovulatsiooni ajal.
Bioloogilise rütmi järgi elamine, katkestatud suguühe ja keemilised vahendid - kuulikesed, pastad - on ebaefektiivsed, sobides vaid neile, kes soovivad rasedust edasi lükata. Ka tupe- ja emakakaelapessaarid, millest esimest peab naine endale ise enne iga suguühet paigaldama, teise paigaldab arst menstruatsioonide vahepeal, on ebamugavad.

Maailmas on ka levinud, aga meil vähe kasutamist leidnud munasarjade kinnisidumine ehk sterilisatsioon, mida saavad kasutada naised, kes on vähemalt 35 aastat vanad ja ei taha enam sünnitada. See protseduur viiakse läbi üldnarkoosis laparoskoopia abil, protseduur kestab 20-30 minutit, meetodil puuduvad igasugused kõrvalnähud. Soomes tehakse aastas 10 000 niisugust kerget operatsiooni, sageli kohe pärast viimast soovitud sünnitust. Meie naistel on siingi ebakindlus ja hirmud: aga äkki tahan siiski edaspidi veel sünnitada... Pere juurdekasv on nii tõsine asi, et selle peaks ette planeerima, mitte jätma juhuse hooleks. Vastutustunne uue elu ees on meil veel üsna ebapiisav.

Aga ikkagi, kui naine tuleb arsti juurde kindla sooviga aborti teha?
Siis ei hakka arst talle moraali lugema ega tänitama, nagu seda vahel omal ajal tehti. Abort tehakse üldnarkoosi all täielikult valutustatult. Eestis kehtib raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus, mis sätestab, et abordile peavad eelnema uuringud põletikutekitajatele. Esimese raseduse puhul uuritakse naist ka reesusfaktorile ja reesusnegatiivse vere puhul ta immuniseeritakse, et hiljem ei tekiks reesuskonflikti. Aborti on naise soovil lubatud teha veel 11nädalase raseduse puhul (varem oli see 12), pärast seda vaid juhul, kui rasedus ähvardab ema tervist. Alates 21. rasedusnädalast räägime aga juba ainult sünnitusest. Praegu on Eestis võimalik elule aidata peaaegu pooled 21-28. rasedusnädalal sündinud lapsed, kes võivad kaaluda isegi vaid 500 grammi.

Fertilitase Nõmme Erahaigla peaarsti ja sotsiaalministeeriumi naistehaiguste nõuniku IVO SAARMAGA vestles JUTA ÜTS