Sotsiaalne sigri-migri

Elame ikka veel üleminekuperioodis ja paljude meie poliitikute meelest kõik see, mis oli endisel ajal, on paha ja lubamatu ning vajab kardinaalset ümbertegemist.

Euroopa edukate riikide mallide järgi reformide teostamise jõuallikana nähakse ainult püha eraomandust, mis suutvat kõike paremini kui riiklik- või munitsipaalsüsteem. Seda ka kogu sotsiaalsfääris - sotsiaalabis ja tervishoius. Unustatud on, või mingitel põhjustel vaikitakse erainitsiatiivi põhireeglist - ilma kasumit tootmata ei saa süsteem kuidagi toimida, planeeri ja säti kuidas tahes. Pole ka ilmselt selgeks saadud, et lepped riigi ja eraettevõtluse vahel sotsiaalsfääri teenuste tagamisel ei ole kunagi olnud pikaajaliselt pidevad ja alati on erasektor see, kes algatab lepete ümbervaatamist, viidates kulutuste möödapääsmatule kasvule, ja seda kiiremini ning võimukamalt, mida monopoolsem seisund on saavutatud.

Samuti on reformide raginas tähelepanuta jäänud meie käsutuses olev rahahulk sotsiaalsfääri probleemide lahendamiseks. Viimane on osutunud üksikkodanikule ümber arvestades suurusjärgu võrra väiksemaks kui maades, kellelt tahame malli võtta. Endine sotsiaalvõrk oli kujunenud vastavuses eraldatud rahakoti suurusega ja riikliku juhtimisega tagati kõigile minimaalne abi - aga ikkagi abi, mis säilitas elu. See ei tähenda, et sovjetlik sotsiaalsüsteem peaks säilima muutumatuna, aga riigi kõrvaleastumine süsteemi otsesest ohjamisest ajajärgul, kus (suur)osa seadusi ei ole vastu võetud, vastuvõetuist osa ei toimi ja elanikkonna eetilised tõekspidamised ehk nn head traditsioonid ei toimi, on sotsiaalsfääri andmine turumajanduse juhtida kergelt väljendades natuke avantüristlik tegevus. Nii võime siirduda süsteemi, kus osadele suudetakse tagada hea abi ja osa jääb praktiliselt abita. Kas tahame seda?

Eraomanduses tasuta lõunaid ei jagata, ja neid, kes ennast ise aidata ei jaksa, ei kipu keegi aitama. Sotsiaalsfäär ei talu revolutsioonilisi muutusi, siin peaks muutused toimuma nagu looduseski põhiliselt evolutsiooni põhimõttel. Ikka tasa ja targu, mitu sammu ette planeeritult omades selget pilti sellest, palju meil taskus on, paljudele sellest jätkub ja kuhu me selle summaga võimelised oleme jõudma. Bluffimine on võrdne genotsiidiga rahva vastu. Igal asjal siin maailmas on oma hind ning kui tahame paremat sotsiaalsfääri, peame paremini riiki majandama, rohkem tootma ja mõõdukalt tarbima, korralikult makse maksma ja maksust saadud raha ka õigesse kanalisse suunama.

Seni maksame suuri summasid välismaistele nõustajatele - põhiliselt küll rahvusvaheliste fondide rahadest, mis ette nähtud meie arengule kaasaaitamise projektide finantseerimiseks - saamaks neilt "väärtuslikku" nõu, kuidas meie sotsiaalsüsteemi üles ehitada.

Taanlane aga soovitab Taani malli, rootslane Rootsi malli ja austerlane Austria oma. Olukorra kirjeldajatena kasutavad nad meiepoolseid kaastöölisi, kes tihtipeale valdavad nõuandjale sobivat keelt, küll aga ei tunne sügavuti meie süsteemi kõigi tema probleemidega ning seepärast arvavad, et siltide muutmisega muutub ka oluliselt kogu süsteem (nt jaoskonnaarst kiirustades perearstiks; 300 000-400 000 elaniku kohta üks paljuprofiilne haigla).

Olen pikkade aastate jooksul kohanud ainult ühte nõuandjat, Kanada tervishoiuministeeriumi nõunik, Pakistanist pärit dr Ahsan Sadig, kes peale oma aastapikkust tööd Eestis, andes üle oma ametlikud soovitused, lisas mitteametlikult - eks teie ise peate teadma, milline arenguvariant Eestimaale kõige paremini sobib, teie peate seda siin teostama ja pärast ise selles süsteemis ka elama. Mina soovitan seda, mida mina oma ettevalmistuse ja Kanada olude põhjal õigeks pean, mina lahkun siit täna ja ei saa ka oma soovituste eest täit vastutust kanda. Väike mees ja kuldsed sõnad, oleks vaid meiepoolseid kuulajaid.

Nüüd mõningad imporditud soovitused, mida osa meist aksioomina tahavad omaks võtta.

1. 300 000-400 000 elaniku kohta saab olla üks paljuprofiilne haigla koos eriarstiabiga.

See tähendab, et Eestis saab neid olla 4-5. Soovitaja on riigist, mille pindala on võrdne Eestiga, rahvaarv aga 10 korda suurem. Tema riigis kodaniku teekond sellisesse raviasutusse on maksimaalselt 15-20 km ja maksab töötaja 0,5-1 tunni töötasu. Meil Eestis tähendaks see reeglina 60-100 km teekonda ja keskmiselt päevapalga suurust transpordikulu koos kogu tööpäeva kaotsiminekuga. Tõenäoliselt sellise muudatuse puhul meie tervishoiuvõrgus jääb osale (ja mitte väikesele osale) kodanikest eriarstiabi kättesaamatuks. Kas see ongi meie eesmärk? Kas tahetakse, et kitsastes rahalistes tingimustes, meie kodanik ei jõua arstiabi osutavasse asutusse ja seega tema peale pole vajagi raha kulutada?

2. Meil olevat liiga palju ravivoodeid võrreldes nõustajate kodumaaga.

Neil 530, meil 727 100 000 elaniku kohta (Euroopa keskmine 825). Võrdlus on õige, kui lähtuda ainult voodite arvust. Nõustaja kodumaa pealinn, mis muide on Tallinnaga samas suurusjärgus, on 4200 koduhooldusega tegelevat sotsiaal- ja meditsiinitöötajat, meil Tallinnas aga ainult kahesaja ringis. Vahe on kahekümne kordne ja meie kahjuks. Nemad suudavad kroonilisi ja hooldust vajavaid haigeid abistada nende kodudes - meie seda veel ei suuda. Jätame selle võrdluse juures kõrvale ka tõsiasja, et paljudes meie kodudes, nii Tallinnas Koplis kui Tartus Supilinnas, ei olegi veel tänaseni võimalik kroonilist haiget kodus põetada (telefoni ja keskkütte puudus, WC koridoris, sooja vee puudus jms).

Nemad on tulemas arusaamisele, et sellise koduhoolduse kulutused hakkavad lähenema statsionaarses asutuses teostatava hooldusravi kulutustele ja otsivad kujunenud olukorrale ratsionaalset väljapääsu. Meie kavatseme tormata nende poolt läbikäidud radadele, et õppida siis oma vigadest ja aastate möödudes, kirudes tänaseid otsustajaid, hakata ehitama uut statsionaarset ravivõrku, mille täna oleme otsustanud lammutada.

3. Meil on arste liiga palju.

Ühe haigevoodi kohta:
Soovitajatel 0,35 arsti meil 0,28
- " - 0,98 õde meil 0,43
Kokku koosseisu ühe ravivoodi kohta (+ hooldajad, majanduspersonal, administratsioon jm) 3,14, meil 1,72.

4. Loobuda elanikkonna massilisest profülaktilisest fluorograafilisest uuringust kui suhteliselt suuremat kiirguskoormust andvast meetodist.

Loobusime käsu korras 1996.a. Senine ca 250 000-300 000 elaniku läbivalgustus andis keskmiselt 20-30% tuberkuloosi avastamise juhtudest. Teoreetiliselt võiks lisakiiritustoos, mida elanikkond sai massilise fluorograafia teostamisel, põhjustada 0,5-1 vähijuhtu. Vahendeid meil praegu massilisteks väiksema kiirguskoormusega röntgenuuringuteks ei ole (on fluorograafilistest ca 5 korda kallimad), ja igal aastal sureb seetõttu kümneid inimesi hilisfaasis diagnoositud tuberkuloosi.

Ligi 10a oleme väitnud, et igal kodanikul on vabadus valida, kas ravida ennast või mitte, ka sellel kodanikul, kes omahaigusega ohustab otseselt kaaskodanikke. Alles nüüd oleme jõudnud selgusele, et ka ühiskonnal on õigus ennast nakkuskülvaja eest kaitsta. Aga kas ei ole juba natuke hilja?

*

Näiteid võib tuua palju, aga on vist viimane aeg seada suu oma rahakoti järgi - püüame leida lahendusi oma probleemidele, kuulates väljastpoolt antud nõuandeid, kuid toimides kodumaiste ajude poolt väljatöötatud ja kaaskodanike poolt heakskiidetud plaani järgi. Teeme ise ja vastutame tehtu eest. Igaks juhuks küsiksime ka rahva käest, millises sotsiaalabiga riigis soovitakse elada. Muudatused, mida tahame teha sotsiaalsfääris pole ju sotsiaal- ja meditsiinitöötajate jaoks, vaid inimestele, kes sellest abi saavad.

Jõudu meile.

PEETER MARDNA