Pensionäri elust siin ja seal

Vaike Rannu ( 59 a.) on pikka aega töötanud raamatukoguhoidjana Torontos ja on Kanada akadeemiliste eesti naiste organisatsiooni "Aken" juhatuse liige. Et koos abikaasaga, kes on Eestis seotud arvutifirmaga, oma kunagisel kodumaal viibida (ta juured on Põltsamaal), võttis Vaike Rannu varase pensioni (varasele pensionile saab Kanadas jääda 55aastaselt).

"Aken" on toetanud rahaliselt projekti "Saja-aastane eestlane". Kohtusime proua Rannuga selle organisatsiooni aupäeval.

Vaike Rannu:

"Olin sel päeval ka "Estonias" kontserdil. Saal oli rahvast täis, paljud toodi maalt bussidega. Vaatasin, kui maitsekalt on inimesed riides, nägusalt kammitud ja pidulikud. Eestis käivad mõned vanemad prouad isegi tänaval kõrgete kontsadega, meil Kanadas vaadatakse, et oleks ainult mugav ja soe. Olen ammu märganud, et eestlased on valdavalt saledad sihvakad inimesed, pakse kohtab harva. Kanadas on liigpriskeid palju, ka noorte seas. "Estonia" kontserdil mõtlesin järjekordselt, mis suur varjatud jõud on peidus eesti pensionärides, et oma õiguste eest võidelda. Teid on palju, teil on suured elukogemused, paljudel ka hea haridus. Miks te ei kasuta oma potentsiaali?

Aga kuhu on jäänud eesti eakamad mehed? Ei, siin pole küll küsimus lühemas elueas. Isegi "Estonia" puupüsti rahvast täis saalis oli ehk vaid mõnikümmend meest. Poska tänava vanurite eneseabi keskuse poolest tuhandest liikmest olevat kõige rohkem poolsada meesterahvast. Miks ei astu eesti mees omaealiste õiguste eest välja? Või tahab ta riiki vaid Toompealt valitseda?

Vanemad inimesed on eesti uues ühiskonnas justkui nähtamatud, neist vaadatakse üle. Ühiskonnas valitseb noorte kultus. Kanadas sõidavad kallimate autodega keskealised või vanemad inimesed, kel on olnud seljataga pikk aeg raha teenida. Eestis on Mersud poisikeste käes. Kust on need laps-inimesed selleks raha saanud?

Kasutan Tallinnas palju linnatransporti. Liiklus on siin aga kohutav. Bussipeatuste vahemaad on väga pikad, kaks peatust peaks vahel olema. Valgusfoorid pole sünkroniseeritud, üle laiema tänava minnes pead veel mingil kitsukesel saarekesel edasipääsu ootama. Tänavasildid on väikese kirjaga ja paljudel majadel puuduvad numbrid. On aga hea, et üle 70aastased saavad siin sõita tasuta. Kanadas saavad kõik üle 65aastased ühiskondlikku transporti kasutada poole piletihinnaga.

Korraldasime Kanada raamatukogudes nn. vanurite tunnetustreeningu päeva. Panime jalgade külge raskused, silmade ette tuhmi klaasiga prillid, kõrva tropid, kätte mitu paari kindaid ja töötasime nii. Et kogeda, kui vaevarikas on vanuri käimine, nägemine, kuulmine ja kui töntsid on ta käed. Samal ajal olid arstide ja psühholoogide loengud vanadusega paremast toimetulekust.

Kanadas on mitu liiki pensione. 65aastaselt hakkab iga inimene saama riigipensioni, nii mehed kui naised, nii ametisolnud kui kodused inimesed, selle suurus võib ulatuda üle 600 dollari kuus. Lisaks saadakse vanaduspensioni, mis tõuseb elukalliduse tõusuga ja on üle 400 dollari kuus. Minul on praegu tööpension, aga seda ei maksta kõigis asutustes. Õpetajad, kel on meie Ontario provintsis väga head palgad, saavad eelnimetatuile lisaks peaaegu 2/3 senisest tasust tööpensioni, üks minu tuttavaid õpetajaid saab pensionieas näiteks kaugelt üle 4000 dollari kuus. Õpetaja on meil jõukas inimene, kes ka pensionieas võib endale head elamistingimused valida ja kui tervis lubab, terves maailmas ringi reisida. Peale nimetatute on ka lesepension, mille suurust ma ei oska öelda. Meie provintsis kaetakse vanadele täielikult arsti- ja haiglakulud. Muuseumide ja näituste piletid on seenioridele poole hinnaga, mõnel nädalapäeval on paljudes restoranides toit neile odavam, ka paljud juuksurid teenindavad seeniore kindlatel päevadel veerandi võrra odavamalt.

Minu raamatukogu kuulub linnale. Linna rahakotist makstakse kinni mu prillid, hambaravi - lasen kaks korda aastas oma hambaid kontrollida ja puhastada. Juhtun haiglasse sattuma, võimaldatakse mulle omaette palat, kui põen kodus, tuuakse kõik rohud tasuta kätte... Kord aastas tehakse kogu organismi põhjalik arstlik järelevaatus, kui leitakse midagi viga, makstakse kinni ka ravi.

Torontos on programm "Toit ratastel": neile, kel tervis nõrk, aga ei taha hooldekodusse minna, tuuakse kord päevas soe söök koju. See on väga maitsev, tervislik ja toitlusspetsialistide range kontrolli all.

Aga suurema osa neist pensionidest ja toetustest kogume me Kanadas endale maksude näol ise, tööaja vältel.

Küsisite, kuidas veedame jõule ja aastavahetust. Kanadas on kombeks jõuluõhtul kalkunit süüa, meil kodus on laual alati ka valged või verivorstid. Läheme koos laste ja lastelastega kirikusse. Tänavu vana-aastaõhtul aga oleme abikaasaga Eesti Majandusklubi ballil, tellisin endale Tallinnas ballikleidigi. Olen ballil ilmselt üks nooremaid, pääse maksab 150 dollarit, noortele võib see ülejõu käia.

Kodueestlastele aga soovin ilusaid jõule ja aastavahetust, kus valitseksid headus, mõistmine, kaastunne! Ja rõõmsat usku tulevikku!"

JUTA ÜTS