Saatuse trotsijad

Mida kõike me ei näe ega usu. Ja usume rohkem kui arvame. Vaieldamatult saame usult ka enam, kui endale tunnistame. Tõenäoliselt sünnivad kõik meie ideed lootusrikkast usust. Usk avardab mõistust. See on kui uks maailma, kus pole võimatut.

Väga paljud tohtrid ja tervendajad teavad, kui suurt osa mängib inimese tervenemises usk. Teatakse juhtumeid, mil ravitsejad on juba oma hingepõhjas käega löönud, aga haiges tärkab visa lootuseõis, mis avab jõuliselt oma õie ning sünnibki ime - ta terveneb. Kuid leiab aset ka vastupidist. Arstide meelest pole patsient sugugi surmalaps, kuid ometi... Haige vindub, ei usu oma jõusse, ei võitle... ja surebki.

Kuidas on usk millessegi muutnud vahel meie elu, teab ehk igaüks oma kogemustest, kuuldud juttudest jne. Teame, et kõigil meil on eneseusu kriise. Ja sedagi, et väga palju mõjutab meie elukäiku ka absurd, mitte sugugi alati põhjalikult kaalutletud otsused ja plaanid.

Jõulu eeli tahaksin meenutada aga midagi müstilisemat ja mitte just igapäevasemat sellest uskumise ja saatuse trotsimise sarjast.

Otsustas saatust trotsida

Meenub üks ammune tõestisündinud lugu. 10aastasele poisikesele oli sündimisest peale pähe tambitud, et tal tuleb äikese ajal varjuda keldrisse. Nimelt oli poisi vanematele ennustanud mustlane, et poissi ähvardab surm äikese läbi.

Ränga ennustuse ahelais perekond elas maal metsaäärses talus, kelder asus majast pisut eemal. Teadagi oli äikese eel ja hirmus selle kodu õhk alati muret ja ahastust pilgeni täis. Võib arvata, mida elati läbi selles peres, kui äike pildus tuld ja müristas koledal kombel. Ja kui raske oli leida leevendust sellele maapaole, mille inimeste usk ennustusse oli neile määranud.

Kord kui ilm jälle kiskus äikeseliseks ja poisil tuli end keldri poole asutada, tekkis tal hulljulge mõte: kui saatus on mulle määranud hukkumise äikese läbi ja sellest niikuinii ei pääse, siis miks peaksin ootama pimedas keldriubrikus, mil äikesenool sinna siraka tsuskab ja ma omadega soss olen, parem ja ilusam oleks põgeneda siit ängistuse kapslist lagedale väljale, kus kuupmeetrite viisi õhku, tuuli ja kevadisi lõhnu... seal poleks surm nii kõle.

Kui äike ägenes, kiskus poiss keldrilt raske riivi ja tormaski lagedale väljale. Jõudnud joosta sadakond meetrit, kuulis ta oma seljataga kohutavat mürtsatust - äike oli löönud pilbasteks keldri, kus poiss oli 10 aastat äikese eest varju otsinud ja surmahirmus kaitseloitse ümisenud.

Sestpeale kadus õnnetult perekonnalt ennustuse mõjujõud. Poiss jäi elama ja ei surnud äikese kätte. Elab tänini

Ka tema otsustas saatust trotsida

Selle loo jutustas mulle üks vanem naine Maali, keda enam pole elavate kirjas. Juhtus see 20. aastatel Harjumaal ühes külas. Maali oli abiellumiseas ilus-kabe maatüdruk. Ka tema silmad nagu kõigi teiste külatüdrukute omad vilkusid ikka kõige enam külapoisist iluduse Hansu poole. Hans oli pikk säravate silmadega ning laheda jutuga noormees, oskas hästi pilli mängida, laulda ja kõikide näitsikute päid segi ajada. Maalile hakkas näima, et Hans vaatab kõige rohkem teda.

Et maal usuti tol ajal igasuguseid endeid ja ennustusi, otsustas Maaligi minna küsima nõu külatargalt Hullu-Mihklilt. Külatargaks kutsutu oli poolearuline, kõnehäiretega vanamees, kes käis talust tallu külakorda ning kes oli paljudele külaelanikele ette ennustanud igasuguseid ettetulevaid sündmusi elus.

Hullu-Mihkel vaatas Maali kätt ning andis tüdrukule tungivalt mõista, et Hans on küll prints, kuid säärane, kes võib konnaks muutuda, kui ta naise võtab. Hakkab ohtralt pruukima vägijooke ja otsima seiklusi. Sõnaga ütles välja, et Hans on luhvt vend, keda tõsiselt võttes võib Maali oma elu hurmavama aja maha magada.

Hullu-Mihkli ennustus toimis Maalisse nagu hästi pähe hakkav naps. Sest päevast peale langes Maali ja Hansu vahele vari nagu vahe mõõk. Ei aidanud enam midagi, ei poisi ilusad silmad, kena jutujooks ega südantlõhestav pillimäng. Maali otsus Hans sinnapaika jätta oli pöördumatu.

Mõne aja pärast hakkas Hans keerlema teise kena talutütre Tiiu ümber. Nemad jõudsidki abielusadamasse. Peagi sündisid selles peres kolm last, kuid õnnelikud ei oldud. Läkski nii, nagu Hullu-Mihkel oli öelnud: Hans hakkas jooma, vara maha laristama, teiste naistega pidutsema. Lõpuks ei tulnudki sellisest elust midagi välja, mindi lahku.

Maali ohkas seepeale: "Ju siis selline oli selle mehe saatus."

*

Niisugused lood... Ent kindlasti on taolisi veelgi. Rabavamaidki. Lugusid, mis lihtsalt jäävad kummitama monotoonse elurefrääni foonil.

SILLE MAKSIMOV