Läbi sajandi Rocca al Mares

"Uue Elu" kolhoosi bussiloks viib meid kultuurimajja nääripeole. Kremli kellad, nõukogude hümn, reipad töö- ja marsilaulud. Pioneerijuht kamandab kõik ühte viirgu ja sammu marss: rass, dva, rass, dva... "A patsemu... miks teil punaseid kaelarätte pole, ah?" põrgib ta äkitselt. Pavlik Morozovi nimeline rühm ehk Pelgulinna Gümnaasiumi 5. B ja C klass ei oska niisugusest küsimisest kohe mitte kui midagi arvata, ajalootunnis kah alles keskaeg käsil. Lõpuks lastakse meid siiski ilma rättideta kultuurimaja uksest sisse, kuhu kohe ilmuvad ka näärivana ja sneguurotska. Nemad küsivad jälle isemoodi: kust tuleb näärivana? Eks ikka Lapimaalt, põtradega, arvavad noored pelgulinlased. "Võihh! - kas teil häbi ei ole!" hurjutatakse arvajad läbi. "Lapimaa on jäle kapitalistlik maa. Näärivana tuleb hoopis ilusast linnast Murmanskist sputnikuga." Et me ka parteikongressi otsuseid ega viisaastaku ülesandeid peast ei tea, noomitakse meid veel kord ja saadetakse vaatama, mis viletsat elu elati Eestis enne näärivanakeste tulekut.

Aga meie põikame salaja hoopis küüditatute tallu. Seal võtab meid vastu õudsest killavoorist õnnekombel maha jäänud perenaine. Ta on toonud hõlma all tuppa tillukese jõulupuu ja loeb Siberist saadetud koduste kirja. Aga kus sa sellega! - igal eestlasel hoiab alati ju silma peal kade naaber. Selle talu punane naaber tuleb räuskab nõnda päriselt, et Pelgulinna poisid-tüdrukud päriselt pelgama löövad.

Taluperenaisega piparkooke tegemas.

Punavend lubab kõik Siberisse kupatada, sest oleme julgenud jõulupuule tulla ja pealegi vedeleb ahjusuul tulehakatuseks suure Stalini pildiga ajaleht. Viimaks ostab perenaine meid siiski pudeli omavalmistatud õunaveiniga närukaela käest vabaks.

Kui 1949. aastast vihmases ja porises 1999. aasta detsembris 1935. aastasse kõnnime, kuulen tüdrukuid rääkimas:

"Küll oleks ikka jube, kui me praegu ka niiviisi elaksime. Nägid sa, seal olid ainult paljad kartulid ja leib laual, jõuluajal..."

"Jah, ja vaata kui kehv tuba see oli, ainult laud ja puust voodi. Ei tea, kas nad jõuluks üksteisele midagi kinkisid ka..."

Kinke ja jõuluvana kohtame 15 aastat varasemas eesti ajas. Piparkoogitegu ja paberist jõulupuuehted, valge kraega noorik ja pehmepõskne vanaperenaine, suur soe ahi ja villatriipu päevatekid, karbuse ja lambakasukaga jõuluvana. Jõuluvana poetab oma ilukõne sekka ka lause, et mitte kõigil pole tänavu - 1935. aastal - rõõmsad jõulud, saunanaise suur pere elab üsnagi vaeselt. Kui siis jõulutaat äraminekut asutab, poetab Pelgulinna kooli 5.B klassi noormees Ragnar Põldre talle pihku peenraha ja ütleb tões ja vaimus: vii vaesele saunanaisele... See meeltülendav hetk jätab tükiks ajaks kõigile hinge rõõmsa lootuse: meie tulevikku hakkab kord looma tubli sooja südamega põlvkond...

Käime veel sajandialguse suitsusaunas. Torkame "kingsepal" silma peast. Kuulame vokivurinat pirruvalgel. Ütleme söögipalve ja sööme soolaube ning makki (väga maitsvat Rakvere peentanguvorsti). Lubame oma koduski toidu jõuluööl lauale jätta. Et jätkuks söögipoolist, õnne ja tervist 2000. aasta jõuludeni. Pelgulinna Gümnaasiumi 5.klassi juhataja Maire Mänd: Rocca al Mare vabaõhumuuseum on sageli meie lapsi oma toredate ajaloopiltidega paremini harida osanud kui ükski ajalooraamat.

"Kultuurimaja" ees näärikarnevali ootel.

JUTA ÜTS