Inimesed läbi aasta

Kui keegi küsiks, mis on minu hobi, vastaksin talle: inimeste kogumine. Mida muud see ajakirjaniku - aja kirjaniku - amet ikka on, sest aeg käib mööda inimesi. Mõne kaotab, teise tõstab esile, mõnd paitab kõikvõimalike meeldivustega, teise surub kannatuses kummuli. Inimesed läbi aegade, läbi aastate, läbi aastavahetuste. Minevikku maha jääjad, tulevikku kaasa tulevad, olevikus olijad.

1999.a on minu jaoks - mõnedevahelistest vaidlustest hoolimata - sajandi lõpuaasta. Ja kui aastaterivile nullid lõppu ja kaks ette tiksuvad, siis tundub, nagu oleks taas tohutult aega ees - ühest alates, lõpmatuseni välja.

Tegin Terviselehe jaoks väikese valiku inimestest, kellega tänavu töö tõttu kohtunud või kellele mõtelnud olen nii, et nendest minu kirjatükid on saanud. Valisin paljudest kohtumistest need, kus ka tervise (inimese või inimkonna) kohta midagi öeldi. Siin nad on. Lihtsalt mõned inimesed lõppevast aastast.

Voldemar Promet - elevandikoguja

Tööelus Sihtasutuse Vanalinna Teatrimaja juhataja. Esimese londilise sai Promet kingiks tema jaoks tähenduslikul 1990.a, mil tal tekkis aeg iseendaga aru pidada. Ta oli pool aastat olnud aselinnapea ja sai volikogu majas infarkti. Haigus andis põhjust järele mõtelda.

Esimene londiline oli ühe soome keraamiku valmistatud ümaralt kopsakas mustjaspruun kuldse nahamustriga elevandipontsu. Siiani kõige armsam, ehkki kogus on üle 100 elevandi. "Nad kuidagi ise tulevad mu juurde. See esimene on aga fantastiliselt sümpaatne," ütles Promet, kelle kogu iga elevandi taga on mõni sõprade hea soov.

Eva-Maria Laan - ilus emme

Üks Eesti kauneimaid noori naisi, Miss Estonia 1994. Veebruari hakul, kui tal külas käisin, oli ta kodus koos nüüd kahe-aastase tütre Laureniga. Eva-Maria elukaaslase Raivo tütar Crislyn oli parasjagu koolis. Lisaks tütardele ja elukaaslasele mahtus Eva-Maria ellu ka Concordia Rahvusvaheline Ülikool.

Eva-Maria rääkis põhiliselt lastest ja see oli väga meeldiv. Küsimusele, kas ta ei tunne puudust missimaalimast, kus aeg-ajalt tekivad skandaalid ja skandaalikesed, kuid kus missid on pidevalt tähelepanu all, vastas tagasihoidlik iludus väga kaalukalt: "Mis ma ikka skandaalitsen - kahe lapse ema."

Kalle Könkkölä - maailmamees

Möödunud kevadel esitleti Rahvusraamatukogus tema raamatut "Minu toaks sai maailm", millest ka Terviselehes 7.aprillil kirjutasin. Minu jaoks oli see vapustav raamat inimese elujõust ka siis, kui tal ümbritsejate arvates seda sugugi olla ei saa. Kui Kalle 1950.aastal ilmale tuli, ennustas lastekliiniku peaarst, et laps ei ela üle aasta. Kakskümmend aastat hiljem pidi raskelt lihasehaige Kalle hakkama kasutama hingamisaparaati.

Kalle on puuetega inimestele selgeks teinud, et raske puudega inimene on ühiskonna täieõiguslik liige.

Tollal õppis ta ülikoolis, praegu on lisaks mitmele Soome jaoks olulisele ametile ka Rahvusvahelise Puuetega Inimeste Organisatsiooni esimees.

Kalle on Eesti puuetega inimestele selgeks teinud, et raske puudega inimene on ühiskonna täieõiguslik liige, mitte maskott, keda veeretatakse välja oluliste ürituste ajaks. Kalle raamatut on mõnes raamatukaupluses veel saada. See on raamat, millest meeleheitel olijad jõudu ja tuge leiavad. Sest tõde on, et kui kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Elle Kull - president

UNICEFi Eesti Rahvuskomitee president Ell Kull autasustab kõige tragimat lillemüüjat Arnel Pällot.

Kui Draamateatri näitlejanna Elle Kull avas Olümpia hotellis UNICEFi postkaardinäitust, oli ta tavalisest erinevas rambipalavikus. Sädelev naine oli selleks ajaks veel üsna vähe UNICEFi Eesti Rahvuskomitee presidendina rahva ette astunud. Aga ta sobib sellesse õilsasse ametisse väga hästi - on tal ju eneselgi kolm last. "Mulle tundub, et olen selle ameti jaoks praegu õiges vanuses. Olen laste maailmaga väga kursis oma laste tõttu. Ja selles ametis tuleb hoolitseda kõigi oma kodumaa ja laiemas plaanis kogu maailma laste eest," ütles võluv inimene mulle oma ilusa ameti kohta.

Nalgirkar - väsimatu joogi

Tallinnas pidas loenguid Nalgirkar Sreedhar Jeevan Rao Indiast. Saabumise päeval oli ta tõusnud hommikul kell neli, lennanud pika lennu, kohale jõudnud kella kolme paiku pärastlõunal ja pidas kohe seejärel kolmetunnise loengu. Tõlk väsis, lektor mitte, kuigi kogu loenguaja püsti seisis.

Nalgirkar on ayurveda arst. Täpsemini: Maharishi ayurveda. Maharishi Mahesh Yogi on tema jaoks tohutu autoriteet. Ayurveda on iidne teadmine tervise ja elu täiuslikkusest. Nalgirkari sõnul elame oma kehas selle eest üüri maksmata. Kui aga kasutame seda keha valesti, siis peame hakkama tema eest üüri maksma, ostes ravimeid. Haiguse puhul ei tule ayurveda järgi ravida mitte ainult haiget organit, vaid kogu keha kui terviklikku süsteemi.

"Ükskõik, kes me ka ei oleks, ei peaks me enesesse kapselduma. Inimestel on igal pool ühesugused probleemid: pere, kodu, lapsed, töö ja palju muud. Tegutsedes õigesti suurendame maailmas heaolu, tegutsedes valesti aitame kaasa halvale, ka sõdadele," ütles India professor.

Hermann Moritz Burchart - unistaja

Teda pole enam ammu. 1827.aastal oli ta 16aastane poiss, kes soovis ennast kunagi arstina inimkonna heaks pühendada. Temast sai Tartus arstitudeng, kuid pärisarstiks ei jõudnud ta saadagi. Enne tuli surm.

Siinne leheruum on napp. Pika artikli 16aastase nooruki pudelikirjast, mis leiti sel suvel Raeapteegi seinast, kirjutasin 26.juuni Õhtulehte. Pean seda oma selle aasta üheks paremaks looks, mida oli tänu Ajaloomuuseumi teadurite abile ja kestvale minevikustuhnimisele väga põnev teha. 172 aastat tagasi kirjutatud gümnaasiumi eelviimase klassi õpilase Moritzi läkitus on imeline: "Tervist ja õnnistust Teile, minu armas järeltulija! /---/ Ning tunnen kutsumust kord arstina anda inimkonna tervise ja heaolu nimel oma panus. /---/ Olge tugevad ja hoidke iseend paremateks aegadeks. Tervis ja õnnistus kaitsku Teid. Elage hästi ja mõtelge minule!"

Moritzi läkitus, mille kirjutas 172 aastat tagasi.

Nii kirjutas siis Moritz Raeapteegi omanike Burchartite suguvõsast, kelle isa oli Jochann Burchart - huvitunud ajaloost ja alusepanija meie praeguse ajaloomuuseumi esimesele kogule. Vanem vend, samuti Jochann oli suguvõsa tavade järgi saanud apteekrikoolituse.

Moritzi kiri jõuab niisiis praeguste õnnelike leidjate - meie kaasaegsete vahendusel XX sajandist otseteed XXI sajandisse. Seda kirja saab näha ajaloomuuseumis. Kas pole selles midagi sümboolset, et Moritzi südamele armsad järeltulijad tema kirja kätte said ja seda omakorda enda järeltulijatele talletavad?

Irma Ilisson - meediumkunstnik

Tema piltide näitus oli Tallinnas Tervishoiumuuseumis. Ta usub, et inimene, kes vaatab tema värvikaid pilte, on võimeline ise endaga toime tulema, saades sealt igale inimesele vajalikku liiki energiat.

Veel usub Irma Ilisson vikerkaarevendadesse - tulnukatesse teistest galaktikatest, keda ta oma sõnul näeb. Tema piltidel on imelised nimed: "Hingevalgus", "Päikesepisar", "Palve", "Suhtlemise jõud" jt.

Kas Irma on rohkem kunstnik ja vähem tervendaja või vastupidi, kes teab. Võib-olla need pildid ravivad, sest nad rõõmustavad inimhingi.

Nikita Mihhalkov - maailmakuulsus

Tema käis tänavu Tallinnas mitu korda. Küll tutvustamas oma suurfilmi "Siberi habemeajaja", küll tegemas valimiste-eelset kihutustööd oma sõbra heaks. Venemaa on haige ja elab üle rasket ning segast aega, analüüsis kinomees. Öeldakse, et kui jumal tahab kedagi kannatama panna, annab ta sellele inimesele elada muudatuste ajal. Siis kui traditsioonid vanguvad, uus aga on ebakindel.	Nikita Mihhalkov: "Uskliku inimesena tean, et jumala tahteta ei lange inimeselt juuksekarvagi."

Vene filmides pole praegu armastust ega kaastunnet, kurtis Mihhalkov - vene filmikunsti suur erak, kes tunneb rõõmu, et "Siberi habemeajajat" vaadatakse Venemaal kümneid kordi rohkem kui "Titanicut".

Jäägu siinkohal käsitlemata Mihhalkovi vaated võimuküsimustele ja tema monarhiaihalus. Vapustas tema kirjeldus sellest, kuidas ta käis vaatamas Moskvas plahvatanud elumaja. "Minus polnud hüsteeriat. Saabusin Moskvasse, läksin vaatama ja avastasin endas kaugeltki mitte head tunded. Nähtu oli hirmus - inimesed ju magasid, kui see plahvatus toimus. Kuigi üht-teist oli koristatud, oli vaatepilt ikka kole. Nägin möödumas kaukaasia rahvusest perekonda - mees, naine, lapsed. Kõik vaatasid neid hukkamõistvalt, sest terroristideks peeti nendetaolisi. Nägin, kuidas nad kartsid moskvalasi. Aga kui ma vaatasin neid lapsi, siis mõtlesin, et nemad pole milleski süüdi. Halbades mõtetes väljendus meis kõigis pesitsev vihkamise instinkt - kohutav oli see, et tapeti magajaid. Missuguse jälje see lastesse jätab. Väga tähtis on, et nad ei unustaks inimlikkust," arutles Mihhalkov.

"Uskliku inimesena tean, et jumala tahteta ei lange inimeselt juuksekarvagi," ütles ta teisal. Ja veel: "Ära kunagi kaeba aja peale, sest oled sündinud selleks, et teda paremaks teha."

Need humanistlikud mõtted väljenduvad Mihhalkovi loomingus, mis on pälvinud kõrgeid välismaiseid autasusid ja mis on kindlasti ka järgmisel aastasajal väga vaadatavad. Sest tema arvates ei peaks inimesed eneselt ja üksteiselt küsima, kuidas elada: "Peaaegu keegi ei küsi kõige tähtsamat küsimust - milleks elada?"

LINDA JÄRVE