Kirurge tuntakse nägupidi harva

"Närvisüsteem on see, mis teeb inimesest inimese, teised elundid on ju meil muude imetajatega sarnased. Neuroloogia (õpetus närvisüsteemist) käsitleb inimest kui tervikut, pakkudes huvi neile tohtritele, kel on kalduvus ja tahtmine mõelda keerulisemalt, teaduslikumalt analüüsides. Piltlikult: saada jalatalla uurimisega diagnoos pea kohta," vastab professor Ain-Elmar Kaasik küsimusele, miks ta on valinud erialaks neuroloogia. "Arsti, eelkõige aga neuroloogi suurim oskus on võtta anamnees - kuulata ja analüüsida haiguse käik haige jutu järgi ja anda õige diagnoos. Mõnikord on tulnud inimene ja küsinud, et vast saaks ta valutavast peast pildi teha. Olen siis vastanud, et kallis inimene, peavalust ei jää isegi kompuutertomogrammile mitte midagi peale."

Lõpetasite 1953. aastal Nõmmel Tallinna 10. keskkooli. Sellest koolist sai neil aastail küpsustunnistuse terve rida Eestile kuulsat ajalugu teinud inimesi: president Lennart Meri, akadeemikud Erast Parmasto, Hans Trass, Olav Aarna, Endel Lippmaa, Viktor Palm, Valdek Kulbach, Loit Reintam, Peeter Tulviste, arstiteaduskonna õppejõud lastekirurg dotsent Udo Reino, südamekirurg Jüri Väli. Mis oli teie arvates selle kooli fenomen?

Minu arvates eksisteeris pigem Nõmme fenomen. Nõmme oli eesti ajal mõnus vaikne elukeskkond, kuhu seetõttu asus elama rohkesti intelligentsi. Et nende hulgas ei olnud kuigi palju poliitikuid ega ärimehi, ei teinud nõukogudeaegsed repressioonid meie perekondades ka väga suurt puhastustööd. Intelligents aga taastootis ennast.

Kirurgidel, liiati edukatel kirurgidel, on rahva silmis hele aupaiste. Aga nägupidi tuntakse neid harva, isegi mõne äpu poliitiku või ärimehega võrreldes.

See on kord juba nii, et otseselt inimese elu või surma küsimusega tegelevat arsti inimene ise ei näe, on narkoosis. Neurokirurgiliste operatsioonide järel võib narkoos aju säästmise pärast üsnagi pikk olla. Hiljem küll, aga siis pole kirurgil enam skalpelli käes. Kirurgid ei esine ka kuigi sageli teleris ega võta sõna suurtel rahvakoosolekutel.

Viimasel ajal räägitakse naiste väiksemast töötasust meestega võrreldes, seda nimetatakse sooliseks ebavõrdsuseks. Miks kannavad naised aga valdavalt ka vähemat vastutust kui mehed, näiteks ei tea me peaaegu ühtegi naistippkirurgi-neuroloogi?

Neid ikka on olnud. Tartu närvikliiniku neurokirurgia osakonna juhataja oli pikka aega meditsiinidoktor Ruth Paimre. Meditsiini võib mõtteliselt jagada kaheks: rahulik ja agressiivne. Kirurgid, sünnitusabiarstid, anestesioloogid esindavad viimast jaotumust, kus pool tegevusest on erakorraline, ootamatu. See nõuab aga head tervist, kehalist ja hingejõudu, manuaalseid (käelisi) võimeid, suurt pühendumist, pidevat enesetäiendust, sageli väga pikki tööpäevi. Naise bioloogiline roll on kõige sellega raskelt ühendatav. Mehed on ka altimad meeskonnatööks: olles küll konkurent, ei tohi mingil juhul olla rivaal, vaid üksteist igas olukorras toetama. Inimesed seostavad arstitööd õilsuse, empaatiaga, need on naiselikud omadused. Kirurg peab aga olema rohkem hasartmängija, kes isegi kaotusi, mida kõigil ette tuleb, ei tohi liiga raskelt üle elada.

Üks feministe ärritav ja võibolla ka jumalavallatu küsimus: kas teie kui ajukirurg olete märganud naise aju erinevust mehe ajust?

Muidugi mitte - seda pole leidnud ka teaduse nn. fundamentaalmeetodeid kasutavad uurijad.

Kirurgi kehaline ja psüühiline koormus on suur.

Kui kaua tavaliselt neurokirurgilised operatsioonid kestavad?

Tänu tänapäevastele abivahenditele ja tehnikale on nad kõvasti lühenenud, aga eile ( 2. detsembril - toim.) tegi näiteks kolleeg Toomas Asser väga eduka peaaju veresoontega seotud operatsiooni, mis kestis 7 tundi. Seljaajuoperatsioonid on tund-poolteist, harva paar tundi pikad. Minu kõige pikemad operatsioonid on olnud 9 tunni ringis. Olen teinud kõiki neurokirurgilisi operatsioone, aga kõige rohkem ehk eemaldanud koljusiseseid kasvajaid.

Kuidas kannatate välja tundidepikkust maksimaalset vaimset pinget, juba mitu tundi ühe koha peal seista on koormav?

Olen viimastel aastatel aktiivsest kirurgiast loobunud, peamiselt silmade tõttu, üks silm on pisut lühinägelik ning vananedes on raske kohaneda neurokirurgias vältimatute optikaseadmetega. Aga enne seda harrastasin operatsiooni jagamist etappideks: mu kolleegidest-õpilastest keegi tegi kolju lahti, mina läksin tegin keerulisema osa ja seejärel lahkusin. Aga loomulikult olen teinud sadu operatsioone otsast lõpuni. Neurokirurgilistel lõikustel pole enamasti vaja seista, suurema osa operatsiooniajast saab kirurg istuda. Füüsiline ja psüühiline koormus on aga kahtlemata suur, sest puhata või süüa-juua selle aja jooksul ei saa.

Kas isegi füsioloogilised vajadused tuleb maha suruda?

Jah, ka sellega tuleb arvestada, et operatsiooni ajal arst WC-sse minna ei saa. See tähendaks ju ümberriietumist ja täiesti uut ettevalmistamist. Ka hommikusest kohvijoomisest tuleb seetõttu eeldatavalt pikemate lõikuste eel loobuda.

Suitsupausi ei saa ka teha?

Minu kolleegidest-neurokirurgidest ei suitseta keegi, siin selles majaski ( Tartu närvikliinik - toim.) ei suitsetata. Arvan koguni, et eesti neurokirurgidest ei suitseta keegi (hm-hm, professor Rein Zupping tõmbab piipu - toim.). Ühesõnaga, väga terved eluviisid peavad olema. Ka pidudel ei tohi ennast lõdvaks lasta. See ei tähenda, et oleksin täiskarsklane, aga kui järgmine päev on tööpäev, ei tohi eelmisel õhtul ühtegi liigset pitsikest võtta. Alkohol on üldse kurb teema, praeguses eesti ühiskonnas hirmu ja muret tekitav, sest rahva kvaliteet langeb meeletu joomise ja nüüd ka juba narkomaania tõttu.

Päevast päeva ja aastast aastasse pillikeelena pingul, tihtipeale otsustamas elu ja surma üle - on siis kirurgi tervis ja energia piiritu?

Ei ole. Aga tervist saab edendada. Minu hea tervise ja pingete maandamise on muuhulgas (ka looduse poolt kaasa antu on oluline) taganud sport. Ma ei tahaks ennast ajalehes kiitma hakata, aga mõned näited võin tuua. Sain tänavu augustis 65aastaseks, aga tegin kaasa Tartu suusamaratoni 63 kilomeetrit, Tartu rattaralli 136 kilomeetrit, sügisjooksu 23 kilomeetrit, maastiku rattasõidu samuti 63 kilomeetrit. Teatavasti on nendeks kõigiks aga olnud vaja pidevalt ennast treenida. Pean lugu ka ühest tõhusast saunavihast. Pärast paarikümmend kilomeetrit suuskadel üks tubli leil võtta, mis võiks tervisele veel parem olla.

Aga rahvasuu räägib hirmunult, et närvirakud ei taastu...

Professor naerab: Ei taastugi. Aga neid on õnneks rohkem, kui vaja läheb. Inimese närvisüsteemis on 100 miljardit neuronit - närvirakku. Kui 80aastasel inimesel võib suuraju teatud piirkondades 50 % neuronitest hävinud olla, säilitab ta ometi eakohase intellekti. Mitte töö ei tee inimest seniilseks, vaid elupõletamine. Ka hedonism - magus muretu elu, nautlemine, laisklemine - ei luba vanas eas enam täisväärtuslikku elu elada. On tõestatud, et ka Alzheimeri tõve esinemise tõenäosus on seda väiksem, mida rohkem inimene oma neuroneid kasutab, erandeid on muidugi ka.

Passiivset puhkust Kanaari saartel pole te endale siis kunagi lubanud?

Korra nooremas eas olin kuurordis, aga pettusin. Olles juba nõukogude ajal välismaal töötanud, pole ma mitte kunagi seal puhkust nautinud. Vaat see on puhkus, kui jalgrattaga paar tundi Otepääle või Käärikule sõtkuda! Mind on alati köitnud ka muusika, tean mitmeid oopereid peast. Virtuaalse maailmaga püüan küll pidevalt kontaktis olla, aga ega ta mind väga köida. Mul on suur ingliskeelne raamatukogu, Agatha Christie`st tänapäeva moodsate autoriteni, pean ütlema, et raamatulehtede krabin on parim palsam mu kõrvale...

Mõnikord, eriti traumade puhul, tuleb arstil öelda: siin pole enam midagi teha...

Meil Eestis on 6, 6 korda (suhtarvus) rohkem traumasid kui Rootsis. Kõige masendavam on, kui tuuakse raskelt vigastatud noor naine või laps, kes istus lihtsalt riskialti või purjus mehe kõrval autos. Traumadega tegelevad aga rohkem noored tohtrid.

Paljud koljusisesed kasvajad on raskesti ligipääsetavad, asetsedes otse aju all. Aju, mis on pealegi äärmiselt õrn elund, ei saa aga koljust välja tõsta nagu näiteks sooli kõhukoopast. Aju tuleb ülima ettevaatuse ja oskusega kõrvale nihutada, et mõnele kasvajale ligi pääseda. 1980. aastal sai kättesaadavaks aju kõrvalenihutamise ja lahtihoidmise süsteem teatud vahendite abil, seni oli teinud seda assistent ja mitte just kõige paremate tulemustega. Et meetodit delikaatselt ja õieti rakendada, käisin seda, juba professorina ja igati väljakujunenud kirurgina, Moskva maailmakuulsas Burdenko-nimelises neurokirurgia instituudis õppimas. Järgnesid ka tulemused. Ajuripatsi kasvajate, mis küll ei tapa, aga teevad inimese pikkamööda pimedaks, operatsioonid olid varemalt väga suure suremusega: igast kahest opereeritust jäi üks elama. Mul õnnestus suremus nullini viia. Aga oli ka juhus, kus operatsioon küll õnnestus, kuid haige suri kopsuarteri trombemboolia tõttu. Sest ta jäi kauaks voodisse lamama.

Kas uuema aja seisukoht, et opereeritu peab võimalikult kiiresti üles tõusma ja kõndima hakkama, käib ka neuroloogiliste haigete kohta?

See käib kõigi haigete kohta, sest voodisse jäämine võib osutuda ohtlikuks. Tänapäeval küll tuntakse juba ka ravimeid, mis võimaldavad seda riski miinimumini viia. Vanad inimesed pikutavad sageli, lootes, et see on tervisele kasuks. Ei ja veelkord ei! - nii kui jalad vähegi kannavad, peab voodist üles tõusma ja ennast liigutama hakkama.

Olete te mõelnud, et võinuks 20 aastat hiljem sündida, sest alles nüüd on maailm eesti teadlastele täielikult lahti?

Ma ei ole ka nõukogude aja suhtes erialaselt väga kriitiline, kuigi ma mingil juhul endist poliitilist süsteemi taga ei igatse. Eesti neuroloogias ja neurokirurgias püsis ka sel ajal järjekestvus. Neurokirurgia, mis küll väiksemate võimalustega ka varem olemas oli, arenes siiski tänapäevaseks alles 60.-70. aastatest alates. Tõsi, eesti neurokirurgia rajaja professor Ludvig Puusepa esimene õpilane professor Johannes Riives läks 1944. a Rootsi ja sealt Kanadasse. Aga siis töötas närvikliiniku juhatajana tema õpilane professor Voldemar Üprus, kes küll 1948. a represseeriti ja pidi lõpuks töötama arstina Kohtla-Järvel. Minu õpetaja professor Ernst Raudam jätkas samuti Ludvig Puusepa suunda ja eks minulgi tuli kõvasti tööd teha. Tartu ülikool kuulus omaaegse NSVL Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeeriumi süsteemi (Liidu teised meditsiiniinstituudid olid Tervishoiuministeeriumi all), kuhu kuulusid ka Moskva ja Leningradi võimsad ülikoolid, kus valmistati ette maailma tippteadlasi, niiöelda esimest taset. Füüsikuid ja keemikuid aga mõnikord nii lihtsalt välismaale ei lastud, sest neil arvati olevat keelatud teemad, ka ei osanud venelased kuigi hästi võõrkeeli. Seetõttu said Tartu ülikooli praegustest juhtivatest meditsiiniprofessoritest õige paljud välisstazeeringusse. Mina olin näiteks 1967- 1968. a ligi aasta stazöörina Rootsis ja hiljemgi töötasin korduvalt välismaal. See muidugi tähendas, et meie kliinik oli evalveeritud, maailmatasemel. Nüüd olen oma toimikust lugenud, kuidas KGB mu reise jälgis, aga see ei takistanud teadustööd.

Nüüd käivad Eestist aasta jooksul välisriikides terved teadlaste hordid.

Selle kohta ütlen, et meie vaese riigi kohta käiakse nüüd liiga palju. Väisatakse näiteks üks keskmine Euroopa väliskonverents, kus jämedas joones ühe osavõtja peale kulub 20 000 (bruto) krooni. Konverentsile ei minda ju tavaliselt õppima, vaid teaduskirjandusest loetud informatsiooni üle kuulama, oma teadmisi teiste teadmistega võrdlema, asja täpsustamiseks isiklikke kontakte sõlmima. Kui konverentsile sõidab aga 10 arsti, kellest pooled ei oska keelt ja pooled pole pädevad, on nad seal lihtsalt turistid eesti rahva raha eest. Aga mõned kipuvad ka Austraaliasse ja Lõuna-Ameerikasse, sel juhul tuleb reisikulud korrutada koefitsiendiga 3 või 4... Olen istunud komisjonides, kus neid rahasid jagatakse ja arvan, et seda küsimust ei peaks küll administreerima, aga me peaksime pisut mõtlema, kes me oleme ja kuhu kuulume. Meie rahvuslik koguprodukt ühe inimese kohta on siiski nii väike, et seda peaks püüdma õiglaselt jagada. Olen arvamusel, et tingimata peaksid käima need, kes teisi õpetavad. Sest koolkonnad, kus doktorandid professorile suhu vahivad ja ta arvamust reprodutseerivad, on jäänud lõppeva sajandi keskpaika. Nii et kes peab silmas akadeemilist karjääri, peab endale maailmast küll iseseisva ettekujutuse saama.

Te astusite 1996. a ise tagasi kliiniku juhataja ametikohalt. Miks?

Andsin oma administratiivtöö ära heale kolleegile professor Toomas Asserile ja jäin korraliseks professoriks. Tänavusest alates olen ka emeritus. Toomas Asseri elu on palju keerulisem kui minul omal ajal, sest tolleaegsetes tingimustes oli tegevus palju selgemini prognoositav kui praegu. Kasvõi aparatuuri hankimine: raha oli küll raske saada, aga oli teada, kuidas seda siiski teha. Praegu on neis asjus täielik anarhia. Terve omaette probleemipundar on aga arstiabikorraldus meie riigis, mis juba mitu aastat Tallinna ja Tartu keskuste vahel käärib.

Veel käesoleva aasta lõpul pidi alustatama eesti geenivaramu väljatöötamist, et luua andmebaas inimeste tervise kohta ja analüüsida genotüübid. Kuidas teie sellesse hiidprojekti suhtute?

Ütlen otsesõnu: geenivaramu loomine on eelkõige kasulik neile, kes seda looma hakkavad. Perspektiiv on muidugi väga ahvatlev - teha haigusriskiga inimesed kindlaks enne sümptomite ilmnemist. Projekti visioonis puuduvad selleks aga meetodid ning maksumuseks võib kujuneda Eesti riigi aastaeelerve.

Pigem tuleks midagi ette võtta meie rahvusliku identiteedi säilitamiseks. Meie rahvaarv on jõudmas kriitilise piirini, sest 1991. a ületas Eestis suremus sündimuse. Rahvuslikku identiteeti on meil aegade jooksul säilitanud peamiselt maainimene. Aga kui iga eestlase kohta oli veel hiljuti hektar haritud maad, siis nüüd enam mitte. Tõsi, meil on toiduainete tootmine praegu kallis. Et maaelu, maainimest alles hoida, peab põllumajandust doteerima. Paljusid odavalt põllumajandussaadusi tootvaid maid ähvardab peatselt magevee puudus. Meil on vett piisavalt ja seetõttu võivad Baltikum, Rootsi, Põhja-Saksamaa kord jälle rentaablilt töötavaks põllumajandusmaaks muutuda, kas meil siis aga maainimest enam ongi...

Kas neuroloogiakliinikus vahel ka nalja saab?

Kuidas muidu. Tohtrite seas on üsna palju naljahambaid. Mina küll anekdoodirääkija ei ole, aga mulle meenub üks ülikooliaegne juhtum. Kirurgiaprofessor Ants Rulli, hilisem meditsiinidoktor, õpetas meile üldkirurgiat ja ajaloolisi operatsioone, nende seas ninaplastikat. Viimast kasutati vanasti näiteks süüfilisest kahjustatud ninaselja taastamiseks. Rulli luges, et nina taastamisel võib kasutada patsiendi enda laubanahka. Üks tudeng oli natuke loru, ei viitsinud igal loengul käia, vaid kasutas sõbra konspekti ja teatas eksamil, et ninaoperatsioonil võib kasutada lambanahka. Selle peale oli Rulli küsinud: kas karv sisse- või väljapoole?...

Professor Ain-Elmar Kaasik:

1972.a.meditsiinidoktor 1973- Skandinaavia neurokirurgide ühingu korrespondentliige 1975-professor 1983- 1996 - Tartu Närvikliiniku juhataja 1991-Uppsala Ülikooli audoktor 1993-Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik 1994-Ameerika Neuroloogiaakadeemia korrespondentliige 1994 -Eesti Vabariigi Presidendi Akadeemia Nõukogu liige 1998-Eesti Vabariigi Teadus- ja Arendusnõukogu liige

Neurokirurg professor AIN-ELMAR KAASIKUGA vestles
JUTA ÜTS