Aasta 2000 tuleb sahinal ja potsatades

Noh, ja aasta kadus jälle nagu lipsti. Selle mõne päeva, mis veel jäänud, paneme igal juhul vastu, eks ole? Vanajumal, lahke mees, näitab vahetevahel talveilma kah ja heidab kotitäie lund luugist alla. Meil, inimestel, pole muud kui asuda aga vorsti vitsutama, viina viskama ja pauku tegema. Nagu me, narrid, igal viimasel detsembriõhtul teinud oleme.

Millegipärast on olnud trendikas haletseda neid, kes sel inimeste välja mõeldud hullumeelsel ööl üksinda kodus istuvad, hurraa ei karju ega pauku ei tee. Et nukrad ja mahajäetud ja puha. Küsisin ühelt sarmikalt noorproualt, kes pool aastat tagasi küljeluust lahku läks, et mis tema vana-aastal ette võtab. Ta haigutas selle meeldiva vaba päeva suunas magusasti ja ütles: kui omajagu telerit vaadatud, teen kuuma ürtidega vanni, limpsin klaasikese või paar punast veini ja lasen mõtted vabaks... Mulle meenub meeskolleeg, kes aastaid tagasi vana-aastaõhtul endale koti selga ja suusad alla sättis ning linnast plehku pani. Sõitis hulga maad, tegi kuuskede vahele lõkke, küpsetas vorsti, avas vahuveinipudeli. Nägi lume peal päkapiku jälgi (või olid need orava omad), küsis kuu käest kella ja kuulis, kui uusaasta krõbinal, sahinal ja potsatades tuli.

Aastad pole vennad.

Nii et, üksikud ja hüljatud, ärge võtke endale tühja muret, et te kogu seda prassingut kaasa ei tee. Ausalt, te ei tahagi ju oma magu haigeks süüa, pead lolliks juua, häält kähedaks röökida ja järgmisel hommikul ainult kurgisoolvett kaanida. Teile (meile), üksildastele, hakkab uue aasta hommik pihta puhanud pea, selge mõistuse ja mõnusa kohvilõhnaga nagu alati. Ainult aastaarv, mis kell kaksteist ette lõi, on naljakas - 2000.

JUTA ÜTS