Eesti meditsiinikeelest

Eesti rahvusülikooli rajamise 80.aastapäeva tähistamisel (01.12.99) pöörati erilist tähelepanu eesti keele probleemidele. Emakeelse ülikooli esiletõstmine võib tänapäeva maailmas tunduda anakronismina, ent pole seda mitte, märkis president Lennart Meri rahvusülikooli juubeliaktusel Tartus 1.detsembril 1999.a.

Tartu ülikooli rektor prof Jaak Aaviksoo kinnitas, et rahvusülikooli usutunnistus on olnud ning on eesti keele ja meele teenimine. Ajaloolane Hillar Palamets väitis, et Eesti oma ülikool - eks see ole eelkõige eestlasi eesti keeles õpetav suurkool. Keeleküsimustele oli pühendatud ka ülikooli juubeli rahvusvaheline konverents "Rahvuskeel globaliseeruvas kõrghariduses".

Ülikooli taasavamise (1919.a) eeltööde komisjon otsustas, et eesti rahvuslik ülikool saab olla ainult eestikeelne. Selle otsusega sai eestikeelse ülikooli esimeseks tähtsamaks ülesandeks emakeelse teadusterminoloogia arendamine. Keeleteadlane Tiiu Erelt: "Eesti teadlased peaksid suutma mõtelda eesti keeles. See pole aga võimalik, kui puudub oskuskeel."

Kõik eeltoodu kehtib ka meditsiinikeele kohta.

Peeter Hellat

19.saj ilmunud eestikeelsete meditsiiniliste trükiste seas pälvivad erilist tähelepanu F.R.Kreutzwaldi "Kodutohter" ja P.Hellati "Tervise õpetus" (foto tiitellehest). Viimase ilmumisest möödus k.a 105 aastat (1894.a).

Peeter Hellat (07.02.1857.a Aru vald - 16.01.1912.a Peterburi) õppis Tartu ülikooli arstiteaduskonnas 1880-1886, töötas seejärel Peterburis kõrva-nina- ja kurguarstina, uuris leepra levikut Balti kubermangus ja korraldas selle tõrjet.

Oma "Tervise õpetusega" rajas P.Hellat Eesti teadusliku sanitaarpropaganda ja arendas eestikeelset meditsiiniterminoloogiat. "Tervise õpetus" ilmus annetena aastail 1891-1894, kokku 20 annet üldmahuga 500 lk.

Peeter Hellati "Tervise õpetusest" sai originaalne teos, mille põhiideeks oli haiguste vältimine ja tervise säilitamine. Teose eesmärkidest kirjutas P.Hellat ajakirja "Linda" toimetajale Lilli Suburgile järgmist: "Tervise õpetus peab üleüldist arusaamist selle kohta äratama, mis on tervis, mis läbi saab ta rikutud ja mis läbi võib teda alal hoida. Rohitsemise arvan mina üksipäinis tohtrite hooleks jätta, raamatutes ei või ta iialgi õpetatud saada." See seisukoht on aktuaalne ka tänapäeval.

"Tervise õpetus" on esimene täielik ja oma aja teaduse tasemel kirjutatud eestikeelne meditsiinikäsiraamat. Siin käsitleti peale haiguste ja tervishoiu ka inimese anatoomiat ja füsioloogiat. Kaasaegsete hinnang "Tervise õpetusele" oli kõrge. "Postimehe" arvustuses peetakse teost üheks kõige silmapaistvamaks eesti keeles ilmunud raamatute hulgas üldse. Raamatu 3000 eks müüdi läbi mõne aasta jooksul ja nõuti uut väljaannet. "Tervise õpetuse" ümvertöötatud ja täiendatud 2.trükk ilmus 1913.a.

"Tervise õpetuse" kirjutamisel tuli P.Hellatil võita mitmeid keelelisi raskusi. Uute oskussõnade loomiseks kogus ta eeskätt murdesõnu. Ta rakendas ka kirjakeelest tuntud või rahvale arusaadavaks kujuneda võivaid võõrkeelseid oskussõnu. Suur osa P.Hellati "Tervise õpetuses" esmakordselt esinevaist oskussõnust on hiljem rahvakeele varaks saanud.

Osa tema poolt loodud oskussõnu püsib muutumatult tänaseni. Nt lihas (pro muskel), verelibled (verekehakesed), tuiksoon (arter), tõmbsoon (veen), erk (närv), nõristus (sekretsioon). Sellega andis P.Hellat olulise panuse eestikeelse meditsiiniterminoloogia arendamisse.

Eesti rahvusülikooli algaastail kasutasid mitmed arstiteaduskonna õppejõud P.Hellati "Tervise õpetuse" teist trükki oma loengute keeleliseks vormimiseks.

Peeter Hellati töö meditsiinikeele arendamisel ja terminoloogia loomisel oli tähtis mitte üksnes oma eriala, vaid eesti keele arendamise seisukohalt tervikuna.

MAIDO SIKK