Loomakasvatajate, parkalite ja köösnerite allergia

Eestis kasvatatakse koeri, kasse, lehmi, hobuseid, lambaid, küülikuid, naaritsaid, kährikuid, sini-, hõbe- ja tundrarebaseid. Laboratooriumides kasutatavatest loomadest on sagedamini tegu valgete hiirte, -rottide, hamstrite, merisigade ja küülikutega. Loomi peetakse ka kodudes, kus eriti lastel on nendega tihe kontakt. Loomatalitajad puutuvad kokku loomade eritiste, karvade ja naha osakestega. Laut, tall ja loomapuurid puhastatakse ja desinfitseeritakse. Segatakse kokku vastavale loomale sobiv sööt ja toidetakse sellega loomi. Nt karusloomad toituvad teraviljadest, lihajääkidest ja kalarapetest. Lisaks kasutatakse ka valgu- ja vitamiinirikast kuivtoitu.

Loomade karvad, aga ka ruumides ja loomapuurides esinev tolm võib põhjustada sellega kokkupuutuvatel isikutel allergilisi haigusi. Tolm sisaldab peale loomakarvade veel nende naha osakesi, eritisi, baktereid, seeni ja nende toksiine, lestalisi, vilja- ja heina osakesi ja loomade sööta (jahu, vitamiinid, antibiootikumid jm). Eriti tugevaks allergeeniks on roti uriin ja hobusekarvad koos naha osakestega. Allergilisi haigusi võivad põhjustada ka desinfitseerimis- ja loomaparasiitide (nt kirpude) tõrjevahendid.

Jukka Uitti andmetel on Soomes suurenenud allergiliste haiguste arv, mis on põhjustatud loomade (eriti lehmade) nahaosakestest ja valgu- ning vitamiinirikkast söödajahust.

Kui esineb allergia ühe loomaliigi karvade suhtes, võib ilmneda allergia ka mõne teise looma karvade suhtes, kellega pole üldse kokku puututud. Nt on tähele pandud, et hobusekarvade ja naha osakeste allergia puhul esineb sageli allergia kassi-, koera-, lehma- ja meriseakarvade suhtes.

Juhul, kui korteris peetakse lemmikloomi, nt koera või kassi, võib lastel sageli tekkida allergia nende karvade suhtes. Noormees haigestus ootamatult bronhiaalastmasse, tegime kindlaks, et põhjuseks olid koera- ja kassikarvad. Palusime vanematel kõrvaldada korterist koer ja kass ning ruumid põhjalikult puhastada. Seda aga kahjuks kohe ei tehtud ja noormehel tekkis kodus uus astmahoog (haiglas tundis end igati hästi). Alles siis lahkusid korterist "süüdlased" koer ja kass.

Toornahkade töötlemine võib olla vägagi erinev. Ühe EKMI Kutsehaiguste Kliiniku patsiendi andmetel pärast toornahkade pesemist leotatakse neid lubjalahuses ja töödeldakse ammooniumtiosulfaadiga. Nahku pargitakse metallisoolade, taimsete või sünteetiliste vedelikega.

Nahkade parkimisel ja värvimisel võib tekkida allergia (allergilised nahahaigused) parkimisvedeliku (sisaldab muu hulgas ka kroomiühendeid) ja naha värvide (nt fenüleendiamiini) suhtes. Sõltuvalt parkimisvedeliku ja nahavärvide koostisest võib tööruumide õhus leiduda ammoniaagi, väävelhappe, fenooli aurusid, väävli ning kroomi ühendeid jm toksilisi aineid, mis võivad põhjustada hingamisteede kahjustusi. Kui eiratakse täiesti töökaitse eeskirju, võivad tekkida koguni nahal kroomihaavandid, mis välimuselt meenutavad "linnusilmi". Haavandid on tavaliselt pindmised, ümariku või ovaalse kujuga, servad on infiltreeritud ja tõusevad normaalsest nahapinnast kõrgemale. Enamasti on nad vähe valulikud, valulikkus suureneb tüsistumisel infektsiooniga. Kui haavandeid ei puhastata kroomiühenditest, muutuvad need järjest sügavamaks.

Peterburi hügienistide andmetel on nahavabrikutes toornaha töötlemisel mõningad tööd seotud ülejäsemete füüsilise ülekoormuse ja mikrotraumatismiga. Võivad ilmneda närvide- ja lihastepõletik ja artroosid. Naha lihvimis- ja venitamis-pehmendamismasinad põhjustavad müra. Nahkade kuivatusruumis on liiga kuum (kuni +30oC). Soolamis- ja parkimisosakonnas väga niiske ja talvel jahe (+15oC). Allergiasse võivad haigestuda köösnerid, kes lõikavad ja õmblevad karusnahku ning nahktoodete (kasukad, mütsid, kraed) müüjad.

Allergia võib ilmneda ka kasuka, mütsi või krae kandjal. Ühel noorel naisel põhjustas hõberebasekrae nahaallergiat.

Millised on tähtsamad haigused, mis võivad tekkida seoses karusloomadega? Nendeks on allergiline nohu (patsient aevastab ja nina tilgub vastava allergeeniga kokkupuutel), -konjunktiviit (silma sidekestapõletik), bronhiaalastma (õhupuudus-hingeldushood) ja välistekkeline allergiline alveoliit (kopsualveoolipõletik). See on kopsuhaigus, mis on tingitud väikeste orgaaniliste tolmuosakeste sissehingamisest. Need avaldavad organismile allergiat põhjustavat toimet. Haiguse tekitajateks on hallitus- ja kiirikseened, aga ka muud mikroorganismid (nt bakterid) ja loomsed proteiinid. Neid leidub heinas, põhjus, viljas, looma söödajahus, kalajahus ja rottide väljaheidetes. Eristatakse ägedat, alaägedat ja kroonilist haigusvormi. Ägedas staadiumis on tegemist kopsupõletikuga. Kui haigus kulgeb alaägedalt, siis on iseloomulik haigusnähtude (väsimus, isutus, köha, hingeldus-õhupuudus) ebapüsivus allergeeniga kontakti lakkamisel (nt töötaja tunneb end puhkuse ajal täiesti tervena).

Krooniline vorm esineb peamiselt pika tööstaaziga töötajatel. Haigusel puudub enamasti äge algus. Haigusnähud ilmuvad pikkamööda, tugevnedes tasapisi. Tekib kuiv köha, subfebriilne (37,2o-37,5oC) kehatemperatuur, peavalu, isutus, hingeldus füüsilisel pingutusel, õhupuudus, lihasvalud, mõningane kaalukaotus. Võib areneda kopsuemfüseem.

Profülaktikas on oluline vältida heina, põhu ja vilja hallitamist. Inimestele ja loomadele tuleb kindlustada igati sanitaarsed tingimused (õhu tolmususe vähendamine jne). Ettevaatust desinfitseerivate ainete kasutamisel! Toornahkade töötlemisel tuleb rangelt kinni pidada töökaitse eeskirjadest. Loomade ja nende nahkadega ei tohi tegelda isikud, kes põevad allergiahaigusi, kroonilist bronhiiti või kopsupõletikku.

Professor NAOMI LOOGNA