Ene Arro: "Ületamatuid muresid ei ole."

"Jõuluajal ja vana-aastaõhtul oleme alati koos perega metsa põgenenud," naerab o/ü Riisipere Tervisekeskuse perearst, juhataja ja omanik doktor ENE ARRO ( 45a. ) "Mitte kuuse alla, vaid maakodusse, kust lähima inimasustuseni on terve kilomeeter. Harrastame seal vanu eesti rahvakombeid näärisoku valmistamisest kana tuppatoomiseni. Meie ainukest kana Liidiat tuli veidi aega näljas hoida, kui me ta siis vana-aastaööl sisse tõime ja nimelised terahunnikud põrandale puistasime, asus Liidia aplalt selle preili terahunnikut nokkima, kes algaval aastal mehele saab..."

Mis valude ja vaevadega maainimene tänapäeval kõige sagedamini tohtri juurde tuleb?

Kui veel lähiminevikus oli "keskmine" patsient ägeda radikuliidiga mitu nädalat voodihaige traktorist, siis nüüd tullakse stressist põhjustatud haigusi ravima. Need haigused on südame rütmihäired, unetus, kõhukinnisus, kõrgvererõhutõbi, kroonilised kaksteistsõrmiku haavandid. Viimase kahe häire all kannatavad just keskealised töötud mehed, kelle igiomane ülesanne on alati olnud oma peret toita ja katta. Üsna samasugused haigused kipuvad esinema ka ülemäärase tööpinge puhul. Aga töökaitsega on meie riigis asjad veel halvasti. Näiteks tuli vastuvõtule maaler, kes oli mitu kuud ühtejärgi ühegi puhkepäevata töötanud. Andsin talle töövõimetuslehe, ta magas sõna otseses mõttes kolm päeva ja sai terveks. Paar aastat tagasi oli depressioon siiski veel märgatavam kui praegu, võibolla on inimesed vaese eluga lihtsalt harjunud. Ka lapsi sünnib meil jälle rohkem, sest meie kanti on tulnud elama üsna palju noori peresid. Korteri saab Riisiperest ju palju odavamalt kui Tallinnast ja Tallinnasse on siit autoga vaid poole tunni tee.

Perearsti eelis teiste tohtrite ees on vist ülevaade oma piirkonna elanike heast ja halvast ning kättevõidetud usaldus?

Olen siinkandis tohter olnud juba 17 aastat, perearstina viimased 4. Varem oli siin 25kohaline haigla. Kui minister Toomas Vilosiuse ajal väikehaiglaid suleti, olime teadagi tigedad. Aga see oli õige otsus. Väikesed haiglad olid suured raharöövlid. Tõsi, meil jäi 15 inimest esialgu tööta, aga paljud neist leidsid tööd 25 kilomeetri kaugusel suures Keila haiglas. Teenindame praegu kahekesi lastearst Virge Lõokesega 3000 piirkonna inimest. Võtame vastu kolmes eri kohas ja koos koduvisiitidega tuleb päevas sageli 45 kilomeetrit maha sõita. Neuroloog Andres Ellamaa ütles kord esimese etapi arstiabi (jaoskonnaarst, perearst) kohta, et see on suhtlemisvaeguse all kannatavate inimeste kooskäimise koht. Selles on tõde. Mõne inimese kaarti me ei panegi kartoteeki tagasi, sest teame, et ta tuleb tuleval nädalal jälle. Aga kui ta minu juurest lahkudes ennast paremini tunneb, miks mitte see pooltunnike teda lohutada, kui vastuvõtt parajasti just liiga tihe ei ole.

Professor Ain-Elmar Kaasik ütles, et arsti olulisemaid oskusi on haige ära kuulata, ta hirmusid leevendada, sest elu jooksul põdevat enamus inimesi iseparanevaid haigusi. Ta ütles ka, et meie arstid on siiski rohkem rohitsejad, sest patsiendi meelest on lausa imelik arsti juurest retseptita ära tulla. Aga kas tullakse ka oma tervist lihtsalt kontrollida laskma nagu mujal maailmas?

Õnneks hakkab see tõesti juurduma, et tuleb noor või ka keskealine inimene ja palub kontrollida, kas ta on kõigiti terve. Hiljuti tuli üks menopausi eelses vanuses naine ja tahtis infot hormoonravi kohta, hormoonravi tagab teatavasti vanemas easki rahuldava tervise ja välimuse ning õnneliku seksuaalelu.

Mulle meeldib, kui hiirekarva halli maanaise asemel astub mu kabinetti roosa pluusi või kireva kampsuniga maanaine. Miks peaksime alati nii porikarvaliselt tähelepandamatud olema? Olin 10 aastat tagasi kaks kuud Kanadas, seal on 70-80aastaste põhivärviks valge, helesinine ja roosa. Suvel käisid vanaprouad ja -härrad kõik lühikeste pükstega, ükskõik kui prisked või kõhnad veenilaienditega sääred sealt välja ulatuvad. Rõõmsad värvid tõstavad nii kandja kui vaataja meeleolu.

Teie, Ene Arro, olete vist niigi alati heas tujus?

Kas just alati, aga enamus päevaajast küll. Olen kristlane, vähemalt püüan seda olla, ja Nissi koguduse liige. Mu vanaisa oli Lihula koguduse õpetaja. Hingehoiukoolitustel olen õppinud toimetulekut kriisiolukordades ja kinnitan, et ületamatuid muresid ei olegi. Surm? Surm on elu lahutamatu osa ja suurim õnnetus oleks, kui mõni meist igavesti elama jääks. Inimesed kardavad surma pigem sellele eelneda võiva valu pärast, aga lahkumise hetkedel vaibuvad kõik valud ja vaevad. Pean lugu neist, kes suudavad oma lähedast väärikalt siitilmast ära saata. Mind kutsuti hiljuti ühe lahkunu juurde, kes oli juba pestud ja riietatud. Küünlad põlesid, pere istus ta ümber.

Igal inimesel peaks olema võimalus viimsele teekonnale asuda oma kodus, mitte haigla võõras kõledavõitu õhkkonnas. Aga iga surm jätab jälje ka arsti hinge ja palju inimsaatusi jääb minuga alati kaasas käima. Esimese advendi ajal olin surnuaias, käin seal ikka aegajalt ja süütan küünlaid. Paljude haudade juures meenub mulle haiguslugu, isegi palat ja voodi, kus kadunu kord lamas.

Kas olete pahane, kui haige pöördub arsti poole alles siis, mil paranemislootust enam pole?

Ei ole, miks lamajat veel lüüa. Tänavu tuli 48aastane mees, kel polnud isegi veel eesti passi, silmanähtava kaugelearenenud kasvajaga. Ma selgitan, mõnikord isegi joonistan haigetele üksipulgi kus, mis ja miks tal viga on. Kasvajahaige mehega läksin Tallinna onkoloogiakeskusse, sain ta passita ka konsiiliumi ette. Viis arsti vaatasid mehe läbi ja üks põrutas: siin pole enam midagi teha, see on neljanda staadiumi kõrivähk... Arvan, et nii julmalt ei tohiks rasket diagnoosi küll kellelegi teatada, olgu ta siis asotsiaal või alkohoolik. Me keegi ei tunne ju teise inimese valuläve ega põhjusi, miks ta just niisugune on.

Kas mõned uuringud , mis tuleb lasta teha suuremas haiglas või polikliinikus, jäävad tegemata raha pärast?

Vahel tõesti kadestan linnaarste, kel on abidiagnostika sealsamas käe-jala juures. Aga ka maarahva jaoks on piisavalt uurimisvõimalusi, sest läbi haigekassa on kõik suuremad haiglad meie lepingupartnerid. Ainult maakonna neli taastusravikeskust on osaliselt tasulised. Arutame alati koos patsiendiga läbi ka sõidukulud uuringule minekuks. Ravimi kirjutamisel suhtleme pidevalt apteegiga, et saada haige jaoks teada, kui palju rohi 50 % soodushinnaga maksab.

Kuidas hindate rahvaravimeid?

Ainult positiivselt. Pean eriti lugu Eestis kasvatatud ravimteedest. Külmetushaiguste parimad rohud on küüslauk, mesi, kuumaveevann jalgadele, villased sokid, mitte antibiootikumid. Paljud kohalikud inimesed õpetavad mulle oma koduseid raviviise ja ma jätan need alati hoolega meelde. Pean väga oluliseks inimese tahet terveks saada. Mul on kogemusi ajuinfarktihaigetega: kes kinnitab, et nüüd hakkan oma tervise eest võitlema, saab tervemaks kui see, kes annab alla ja ütleb, et küllap see on lõpp.

Üks Läänemaa tohter ütles, et talle toodi jõuluks mett, kanamune ja verivorsti...

Minul ja mu perel pole olnud kinda- ega sokimuret... Aga oma vallarahva toetust tundsin kõige paremini kohalikel valimistel. Kandideerisin valla volikogusse ja sain häälte arvult neljanda koha. Valimispäeval selgus aga, et kuna ma olen kohakaaslusega ka Kernu ja Nissi valla arst, seega vallaametnik, kes ei tohi seaduse järgi volikokku kuuluda, jäin sealt välja.

2000. aasta on viis päeva vana. Mida tuleks selle aasta kõigiks pikkadeks päevadeks soovida Riisipere Tervisekeskusele?

Head tervist ja veel kord head tervist! Soovin seda ka oma perele - abikaasale ja tütardele, kellest üks õpib juba arstiteaduskonna neljandal kursusel - ja kõigile oma piirkonna inimestele. Materiaalne soov on ka: keskusele ostetud tühi 18 aknaauguga maja kord kaasaegseks perearstikeskuseks ehitada. Praegu oleme kitsas ja tervisekaitseliselt ebasobivas paneelmaja kolmetoalises korteris.

Doktor ENE ARROGA vestles
Juta Üts