Rahulolematus ja väärtused

Vaatasin-kuulasin eelmisel aastal, kuidas teleuudistes rääkis üks naine, et tahaks küll osta lapsele 25naelast jõulukinki, aga raha pole. Jutt oligi selle perekonna madalast sissetulekust. Minus kui vaatajas tekitas imestust asjaolu, et ema tahab mõneaastasele lapsele nii kallist kinki osta. Minu lapsed pidid küll vähemaga leppima.

Minu lapsed on nüüd suured, peaaegu täismehed ja küllap on kinkide hinnadki vahepeal tõusnud, aga siiski tõrgub miski minus selle naise loogika vastu. Ta ei ole oma rahulolematuses üksi. Ikka ja jälle on Inglise teleuudistes näha-kuulda inimesi, kel on suured, tihti ületamatuna näivad probleemid: neil on kas ülisuured võlad kaubamajade ees või on neid majalaenu tasumata jätmise eest kodudest välja tõstetud või tuleb neil läbi ajada odavama (ja kuulu järgi ebaefektiivsema) ravimiga kalli asemel. Nii palju inimlikke olukordi on pahuksis rahaga ja televaataja võib sellest vist järeldada, et kui ometi oleks raha natuke rohkem, siis saaksid probleemid lahendatud ja inimesed oleksid rahul. Kas aga asi on vaid rahas?

Tunnen samas õige mitut inimest Eestis ja Inglismaal, kelle varaline seis pole kiita, ent kelle kodus ja hinges valitseb rahu. Nendega on mõnus rääkida, neil on huvitavaid mõtteid ja nad ei kipu kaeblema. Neil on reaalsed ootused. Ent enamik inimesi Inglismaal, kel mul on ehk laiem tutvusringkond kui Eestis, tunduvad rahulolematutena. Küll neil on mureks töösuhted, abielu, lapsed vm. Isegi jõulusid ei näe suur osa neist positiivses valguses, sest see aeg tähendab nende jaoks ränka tööd kinkide ostmisel ja söögitegemisel, liiati et sööjaid on siis peres tavalisest rohkem.

Rahulolematus pole iseenesest negatiivne nähtus, sest see sunnib inimest lahendusi otsima: kes leiab parema töö, kes lahutab abielu, kes leiab lapsega parema kontakti. Ohtlik on aga see rahulolematus, mida kommertsühiskond meisse kõigisse sisse programmeerib, eeskätt asjade omamise kaudu. Asju ei omata enam otstarbe pärast ja neist tüdinetakse kiiresti, sest reklaam ja suur infotulv tekitab pea soovi millegi uue järele. Möödunud aastal ostetud kell või videokaamera ei tundu täna enam nii ahvatlev kui ostmise hetkel ja uus, sest praegu reklaamitav kell või kaamera tundub ihaldatavamana.

Vahel on rahulolematuse põhjuseks soov saledaks ja ilusaks saada, eksootilisele maale sõita või loteriilt peavõit napsata. Miks peaks keegi teine võitma miljoneid või reisima, ja mitte mina? Rahulolematus figuuriga on sadu inimesi Inglismaal viinud lausa äärmuseni: kel on soolikad klambriga kinni pandud, et kõhu mahtu vähendada, kel lausa hambad kinni keevitatud, nii et nad saavad vaid kõrrega juua, aga mitte midagi süüa.

Eestis ei ole ma taolisest absurdist veel kuulnud, ent samas tahab ju Eesti N. Liidus oldud kaotatud aega tasa teha ja läänemaailmale järele jõuda. See tähendab paratamatult ka lääne väärtuste ülevõtmist. Kommertsmaailma rõõmustab see kindlasti, sest kommerts ja reklaam toodavad ju pidevalt uusi väärtusi ja rahulolematust vanade väärtustega. Muidu ei saa uusi asju müüa. Tarbijas peab tekitama järjest uusi ihalusi ja soove; mida ebareaalsemaid, seda parem.

Sellepärast ootan kannatamatult, et Eestis hakataks arutama, millised on meie rahvuse püsiväärtused, mida me ei tohi mitte mingil juhul kaotada, ka siis, kui oleme juba Euroopa Liidus. Kui seda arutelu ei teki, saavad meist ajapikku vaid läänelikud tarbijad, kel ei ole ei rahvust ega püsiväärtusi. Kas me seda aga eestlastena ikka tahame?

TIINA TAMMAN