Kuidas jääda elama eestlasena

Üheksa aastat hiljem kui oleks pidanud - nüüd juba koos alkoholismi ja uimastitelainega - kerkis esile ka eestluse elujõu küsimus. Aga veel mitte otsustavalt ning jõuliselt, vaid kuidagi teisejärgulisena. Umbes sellisena, et ega siis mina üksinda seda väljasuremise protsessi peatada suuda, ega elujõudu tapvad tegurid veel nii hullud kah ole, et nad viimasegi eestlase hauda ajavad. Sündimus nagu polekski see teema, millel mõtet peatuda, sest ega vastutahtmist keegi sünnitusmajja lähe... ja sinna minna tahtjaid on paraku vähe.

On olnud aga ka tõsimeelsemaid teemakäsitlusi, kus veenvate arvude ning numbrite keeles kõneldi demograafilisest kriisist kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Katseks koondada eestluse elujõu teema ümber inimesi, korraldati Tallinnas möödunud aasta juulis Eestluse Elujõu Kongress.

Tervituses kongressile sõnas peaminister Mart Laar: "Paljude Eesti ees seisvate probleemide lahendus peitub perepoliitika tugevdamises. Olen korduvalt öelnud: ükski eesti laps ei tohi jääda sündimata seetõttu, et Eesti ühiskond on lapsevaenulik. Selleks on valitsuskoalitsioon täna juba algatanud seadusmuudatusi, mis väärtustavad laste kasvatamist."

Pöördumises Eesti avalikkuse poole ütles kongressi patroon, Riigikogu esimees Toomas Savi, et kongress kuulutab elujõu liikumise jätkuvaks ajas ja ruumis, sest elujõudu ennastki saab käsitleda vaid jätkuvana, arenevana ja vajaminevana kõikidele tulevastele põlvkondadele.

Lootkem, et alanud teemaarendused jätkuvad, et rahvusliku kestmajäämise mõte pealinnast valdadesse-maakondadesse kandub ja sealt ka jõuliselt vastu kajab. Uskugem, et noored, kes võtsid osa kongressi saatnud esseevõistlusest "Kuidas jääda elama eestlasena", selle ka tegudes lahti mõtestavad. Ja et nendel tegudel on tõeliselt positiivsed tagajärjed, mis kajastuvad nii rahva iibe kui ka tema vaimsuse kasvus. Et arutelud eestluse elujõu teemadel nii emamaal kui ka mujal maailmas võimenduvad, rahva ja üksikisikuni tagasi kanduvad. Uskugem ja lootkem.

Alanud mõttetalgud, kohtumised maavanematega, nende poolt loodavad ümarlauad, väliseestlaste poolt ettevalmistatav Rahvuskongress Torontos tuleval aastal kõnelevad selget keelt, et eestluse elujõud on meile eluküsimus. Lisagem omalt poolt elav arutelu kodumaa ajalehtedes, raadios ja televisioonis. Ajakirjandus, mille eetilised suundumused paraku madalavõitu, saaks selles valdkonnas väga palju ära teha, taastades nii oma renomee kui ka missioonitunde.

Mis on elujõud. See on hariduse, tervise ja tahte ühtsus. Kuidas kolme elujõu komponenti mõõta ja hinnata nii, et rahvas oleks selles protsessis osaleja? Selles ongi küsimus. Võtmeküsimus ka ajakirjanduse jaoks, mille abil kutsutakse enda juurde laiem lugejate-vastajate-kuulajate ring.

ANTS SILD