Pertelson kosub kaelahädast

Eesti tippatleetide eliiti mahtuv judokas Indrek Pertelson on tervenemas MMil saadud kaelavigastusest, mõned päevad tagasi tõmbas ta jälle kimono selga ja liigub ahnete plaanidega Sydney OMi suunas. Kuid hoiab vigaststud kaelal hoolega silma peal.

Esialgu hoiab judoäss end teadlikult tagasi, lähikuudeks suuri eesmärke ei pea, kuid Sydneys loodab ta oma senist OMil saadud kõrgeimat kohta - Barcelonas viies - parandada, sest Sydney võib jääda ta viimaseks võimaluseks hankida teiste suurvõistluste medalite kõrvale ka olümpiamedal.

"Kimono panin jälle selga, sest lähema kuu jooksul tahaksin võistlustel esineda. Vigastusest on möödas kolm kuud, kael sisuliselt enam tunda ei anna, valu ei tee, kuid mingid muud nähud seal on. Kuid on aeg alustada matitreeningutega - elu on pärast jõulupühi ja aastavahetust, pärast tähistamisi ja pidustusi jälle töine ja väga asine. Teeme kõvasti trenni, elame oma pereelu," hindab Pertelson hetkeseisu.

Vigastus kinkis mõttepausi

Tavakohane parimate sportlaste reastamine aastalõpul on siiski ainult hetk, tänavu oli see Sulle rõõmus, kuid Pertelson poleks Pertelson, kui ta ei vaataks juba ettepoole. Kas viimastel kuudel tuli ka piinelda, sest kael ju ei kandnud?

"Asjal on kaks poolt. Neli võistlust jäi kaela pärast vahele. Samas näen plusspoolt - "tänu vigastusele" sain enne karmi olümpiahooaega kolmeks kuuks kimono varna riputada. See oli positiivne, sain paljusid asju seedida, kohustusteta vaagida. Kui oleksin olnud nagu orav rattas kuni uue hooaja alguseni, siis kuskil uue hooaja keskel või lõpus oleks väsimus välja löönud. Minu sisu taastus selle võrra rohkem. Janu mati järele on selle võrra suurem - vaim on matist puhanud. Jõusaalis tegin muidugi trenni kogu aja. Ja jooksmas käisin. Ega treenimist pole kaela pärast katki jätnud. Trennist jäi vahele vaid üks kuu."

Oled telemeestele juba oma kaelahäda sisu mõtestanud. Äkki kordad üle.

"Meditsiinikeeles oli see selgroo ülemise osa - kaela - äge prolaps. Kaelalülide vahele kõhrelisse moodustisse tekkis paaris kohas mõra - kõhre sees olev tuum valgus seljaaju kanalisse, pitsitas seal asetsevaid närve. See kõik andis tunda."

Kes häda põhjuse selgeks tegi, keegi eesti doktoritest või soomlane Eero Hyvärinen, kelle juures käisid ju ka.

"Mis viga on, selle tegid selgeks ikkagi eesti arstid. Kõik on tõhusalt kaasa aidanud, ükskõik, kelle poole olen pöördunud. Pilt sai sellevõrra avaram, mida rohkem aitajaid oli."

Kuidas kuulus soomlane Hyvärinen aidata suutis?

"Tal on suur kogemus sportlaste traumade ravimisel, ta selgitaski asja selle vaatenurga alt. Pildi põhjal otsustades oleks tegu nagu väga ohtliku traumaga, kuid kõrgelt arenenud tehnika võib mõnikord üle diagnoosida - annab vigastusest liiga selge pildi. Ta selgitas, et sportlasel on nii treenitud organism, et väga paljud vigastused on sportlasel hoopis teistsugused kui tavainimesel. Hyvärinenil on oma meetod, teatud harjutused, mida sportlane peab läbima ja nende põhjal teeb ta järelduse, millises seisus sportlane tegelikult on."

Spordimehe pikal minekuteel on Sul ette tulnud palju vigastusi. Spordiarstid on ikka appi tulnud. Usud sa neisse või on olnud ka põhjust arvata, et arstid ei tea midagi?

"Arstid on mind alati aidanud. Tooksin esile Sergei Voronetski, Rein Jalaku, Eero Hyvärineni, Kaidu Meiterni, Toomas Teini... Vabandan nende ees, keda siinkohal ei nimetanud, neid arste on veel, Toomas Tiik kindlasti, Eldur Annus ... Nad on kõik aidanud selgeks teha, mis on juhtunud, ja mida nad teeksid asja parandamiseks. Eesti arstkond on oma võimaluste piires väga professionaalne. See on fakt."

Kodune hoiak lisas kindlust

Kas kodus abikaasa ei hakanud äsjasest vigastusest kuuldes ütlema, et Indrek, jäta järele, oled seitsmekümne esimesel aastal sündinud mees, kael on sul teistpidi ja väike laps on kodus ... Tuli sel teemal üldse juttu?

"Jutt oli hoopis sellest, kui tubli peaks olema selle vigastuse väljaravimisel. Kuidas olla selles mõttes professionaal, et vigastus välja ravida. Ei saa muuta enam seda, mis on olnud. Ja kui on otsustatud, et jätkan spordis, siis teha kõik, et asi ei korduks."

Et tegemist on Terviselehe lugejatega, siis küsimus, kas sööd praegu teistmoodi, põhimõtteliselt hoopis teisiti kui viis-kuus aastat tagasi?

"Söön kindlasti teadlikult ja põhimõtteliselt seda, mida vajan. Loomulikult ei osta ma mingit alligaatori liha, eksklusiivset toitu, kuid see, mida vaja, on laual alati olemas. Pähklid, mida päris palju kulub, mesi, olen harjunud, et sportlane peaks kaks-kolm korda nädalas kindlasti ka suppi sööma. Kindlasti peab olema salatit, kefiiri, jogurtit, kohupiima, muna, kala, joogiks erinevad sorti teed. Tähtis, et toidulaud oleks rikkalik - nii mineraale, valke, taimseid rasvu, natuke ka loomseid rasvu... Sportlane vajab neid kõiki. Vältida tuleb toidu üksluisust, süüa tuleb väga mitmekesist toitu. See on põhiline. Ma ei hakka sööma viite hamburgerit järjest seepärast, et isu on."

Sydney on oluline tähis

Aasta tagasi Tallinna rahvusvahelise judoturniiri ajal ütlesid, et võib-olla su tippmehe tee lõpeb Sydney OMiga ja et selleks ajaks on vaja panna margid maha. Mõtled sa praegu ka nii, pärast seda, kui EMi ja ka MMi medal on värskelt taskus?

"Jah, mõtlen nii, et pärast Sydneyt vaatame olukorra üle. Mis seisus on tervis, mis seisus on pere, milline on pere hinnang. Kõik see on elu. Vaatan passi, milline on vanus, käin arsti juures, vaatan, milline on tervis. Jalutan ringi, mõtlen ja teen selgeks, mida olen suuteline veel tegema. Ja kuidas suudan asja taluda. Katsuks väga reaalselt kokku võtta, mis see kõik kaasa toob. Kui otsustan, et teen näiteks neli aastat veel. Tuleb ju endale aru anda, et mida paremat tulemust inimene spordis tahab, seda rohkem peab ta keskenduma. Minu jaoks on judo siiski elatusallikas - töö ja hobi koos. Tähendab, et peaksin suurema osa tulusid teenima oma spordialaga. Kui see pool jääb lonkama, siis on juba üks konkreetne põhjus, miks jätkamist tõsiselt kaaluda. Ma ei taha öelda, et raha on peamine, kuid see on üks oluline põhjus. Peres kasvab laps, abikaasa praegu tööl ei käi..."

Viimastel aastatel on Su intervjuudesse tekkinud uus joon - viitad, et abiks on oma tiim, kes aitab Sul end tipus teostada ja keda varem abiks ei olnud. Mis inimesed need on?

"Põhiline, kellest puudust tundsin, olid massöör ja füsioterapeut. Treeningkoormused on nii suured, et treener ei jõua mänedzheritöö kõrvalt olla veel ka massöör ja füsioterapeut. Varem oli see puudus, et mingil hetkel ei suutnud teha niipalju tööd, kui vaja. Ei saanud taastuda. Massöör peab olema kogu aja sinu päralt. Kasutan ka sensitiivi abi."

Usud siis sensitiive?

"Usun, kuid liiga palju sellest täna ei räägiks. Ütlen, et ta on meil olemas ja saan sellest abi. Näeme läinud aasta põhjal, et see abi on sada protsenti õigustatud. Suudame tippmeeskondadele vastu seista."

Oled kangesti kiitnud igakevadisi turniire Prantsusmaal. Kas tänavune turniir mahub kavadesse või on see kaela seisu arvestades varajane?

"See on üks turniire, kus tahan kindlasti võistelda. Kui ma ei saa Tallinna turniiril hooaega alustada, siis alustan kindlasti Pariisi turniiril."

Mida aeg edasi, seda selgemalt oled tõusnud Eestis omal alal väikeseks jumalaks - oled enda jaoks pannud lati kõrgele ja sead selle ka teiste jaoks kõrgele.

"Selliseid kõlavaid nimetusi - jumal - ei seoks ma oma nimega mitte kunagi. On lihtsalt nii, et see on meie meeskonna töö vili, et eesmärk on nii kõrgeks seatud. Ja see on võimalik olnud. Meil on inimesi, kes toetavad judot kogu hingest. Mis puudutab järeltulevat põlve, konkreetselt Martin Padarit, siis ütlen, et inimene on äärmiselt andekas. Kui aga võrrelda Aleksei Budõliniga, siis ta võitlusvaim ja hing on veel palju pehmemad, palju on arenguruumi. Eesti oludes on Padar aga juba super, seda on ta tegudega tõestanud. Tal on kõik uksed lahti, ta on hakanud liikuma õiges suunas."

Ise kuulud nende hulka, kel Sydney osavõtunorm käes. Selge, et kaelaravi pole lubanud veel tippvormi taastada. Millal peaks tippvorm käes olema, et end Sydneys rahulikult tunda?

"Vorm peabki käes olema Sydneys, kõik muud võistlused on tänavu kontrollstardid."

INDREK PERTELSON