Pohlalehti tasub korjata

Kalju Pumbo esitab oma artiklis "Pohlalehed ja marjad avitavad" (Terviseleht 27.10., lk. 7) nõude, et "lehed kuivatada pimedas, hästi tuulutatavas ruumis". Paratamatult tekib küsimus - kui palju pohlalehtede kasutamiseks korjajaid niisuguse kuivatamisnõude esitamine võiks üldse juurde tuua, kui paljudel on praktikas võimalik sellist kuivatuskohta kasutada? Arvatavasti on autor selle reglemendi kirjapanekul toetunud mõnele vanemale teabeallikale. Näiteks ka kolme autori (Tammeorg, Kook, Vilbaste) koostatud teatmeteose "Eesti NSV ravimtaimed" esimestes trükkides on midagi selletaolist kirja pandud. Nii võime selle 3. trükist (1973, lk. 178) lugeda, et "lehti kuivatatakse soojas pimendatud ruumis". Sellest ebaolulisest, kuid häirivast nõudest on autorid hiljem loobunud, sest nt 5. trükis (1984, lk. 129) ei ole pimendatud ruumist enam sõnagi ("kuivatatakse ventileeritavas ruumis või katuse all").

Tõsi, pohlalehti (nagu üldse ravimtaimede ürte) ei soovitata kuivatada eredas päikesevalguses ja otseste päikesekiirte pealelangemine olgu välistatud.

Hr Pumbo räägib ainult lehtedest, kuid otstarbekam on korjata kuni 10-12 cm pikkuseid lehtedega võrseid. Lõikan neid pohlapõõsa küljest ühe, maksimaalselt kaks. Korjata ei soovitaks tumedate plekkidega lehti. Ravimina on kasutatavad ka võrserootsud, pealegi kuivab droog nii paremini (ainuüksi lehed vajuksid tihedamini kinni).

Lugejais võib tekitada segadust ka autori väide, et "lehti kasutatakse keediste ja teena..." Tee on rahvapärane nimetus, keedis aga (olenevalt valmistamisviisist) üks ravitee termineist. Eriti uuemate retseptide järgi teed sageli enam ei keedetagi. Ka on märkinud autor pohlalehtede säilivusajaks 2a, viimasel ajal välja antud teabekirjandus pakub aasta rohkem.

Autor toob mõnede haiguste raviks välja vaid ühe lehekeedise retsepti. Seal on märgitud ravitavaks haiguseks ka gastriit. Olgu täheldatud, et gastriidil (maokatarril) eristatakse kahte vormi: ala- ja ülihappesusega gastriit. Pohlalehed ravivad neist vaid esimest.

Pakuksin lisaks eelmainitud autori sellele ühele veel eestikeelsest erialakirjandusest välja nopitud ja süstematiseeritud retsepte, seda pohlalehtede kasutusvõimaluste tunduvaks laiendamiseks.

Pohlalehti (nagu teisigi drooge) soovitatakse enne tee valmistamist peenestada, seda toimeainete parema veeldumise huvides. Olulisem on see siis, kui teed ei keedeta. Valmis tee kurnatakse, korraga ei soovitata valmistada üle 2 päeva vajaduse.

1) 1 spl droogi 1 kl (200 ml) keeva vee kohta, lasta tõmmata 20-30 min. Võtta sisse 1-2 spl 3 korda päevas kui rahustit, samuti suhkruhaiguse, radikuliidi, polüartriidi (mitmeliigesepõletiku), osteokondroosi (luukõhre haigestumuse), artriidi (liigesepõletiku), neeru- ja vaagnapõletiku korral. Lastel öise kusepidamatuse puhul juua ära pool klaasi teed peale kella 17.

2) 20 g droogi 1 kl keeva vee kohta, lasta tõmmata 20 min. Võtta sisse 1 spl 3-4 korda päevas rasedustursete ja sünnitusjärgsete verejooksude, aga ka neeru- ja põiekivitõve korral. (Kivitõve puhul vt teist võimalust p 4).

3) 3-4 tl droogi 2 kl kuumale veele, keeta tasasel tulel 15 min, lasta enne kurnamist 45 min seista. Sisse võetakse enne sööki 1/4 kl 3-4 korda päevas prostatiidi (eesnäärmepõletiku) vaevustel.

4) 6 g droogi 1 kl kuuma vee kohta, keeta tasasel tulel 30 min. Võtta sisse 1/2 kl 2 korda päevas enterokoliidi (peen- ja jämesoolepõletiku), koliidi (jämesoolepõletiku) ja alahappesusega gastriidi (maokatarri) korral. 2 või 3 korda päevas (vastavalt kas 1/2 või 1/3 klaasi korraga) juuakse soojalt kuseteede haiguste raviks, samuti neeru- ja põiekivide puhul. Rahvameditsiinis on kasutatud ka kui uriinieritust soodustavat vahendit ja reuma arstimisel.

Teega loputada 2-3 tunnise intervalliga ja mitte vähem kui 2 korda päevas kurku angiini ja tonsilliidi (mandlipõletiku) korral, suud aga paradontoosi (hammast ümbritsevate kudede kõhetumise), igemepõletiku ja stomatiidi (suu limaskesta põletiku) raviks.

Tee keetmisel soovitatakse taastada äraauranud kogus vastava veehulga lisamisega. Kogenu paneb juba enne keetmist vastava osa vett lisaks ja ka pole katki midagi.

Suhkrutõve arstimisel pohlalehtedega (nagu teistegi ravimtaimedega) soovitatakse eelnevalt konsulteerida arstiga.

Pohlalehetee tarvitamisega soovitatakse olla ettevaatlik (mitte kasutada pikemat aega ega suuremates kogustes) oksalatuuria puhul, st oblikhappe sooladest sadestunud neerukivide esinemisel.

Neeru- ja põiepõletiku ravil on senini olnud rohkem tuntud leesikalehed, mida on ammu saada olnud ka apteekidest. Leesikalehetee aga muudab (kuni haige tervenemiseni) uriini pruuniks ja tekitab sellele halva leha. Pohlaleheteel seda omadust pole. Pealegi on leesikalehetee kasutamisel märgitud oksalatuuria täielikult vastunäidustusena, lisaks veel rasedus ja glomerulonefriit (neerupõletik mõlemas neerupäsmakeses).

Ka on leesikalehetee pikemajajalisel suurtes kogustes tarvitamisel võimalik epiteelkudede ja soolte limaskesta ärritus, oksendamine, kõhulahtisus ja nurisünnitus, ka kuseteede limaskesta tugev ärritus ja põletikuliste protsesside ägenemine. Kõiki neid kõrvalmõjusid pohlaleheteel ei ole.

Nii et - pohlavõrseid tasub korjata ja kuivatada küll. Suvel ei või neid koguda, siis muutuvad lehed kuivatamisel tumedaks ja neil ei ole õiget raviväärtust. Paras korjamisaeg on muidugi aprill ja september-oktoober.

Lõpetuseks üks orientiir teevalmistajaile, kellel ei ole kasutada väikest kaalu. Üks kuhjaga supilusikatäis võrserootsudest eraldatud peenestamata kuivi pohlalehti (koos rootsudega) kaalub 2,5-3 grammi.

HEINO SÕRM