Eestiaegne ülikooli arstiteaduskond

1.detsembril 1999 möödus 80 aastat Eesti rahvusülikooli avamisest.

Ülikooli taasavamine toimus piduliku aktusega 1.detsembril 1919.a. Tervituskõne pidas tolleaegne peaminister J.Tõnisson, kes valitsuse nimel kuulutas Eesti Ülikooli avatuks. Peokõne pidas kuraator P.Põld, kes andis oma kõnes ülevaate ülikooli taasavamise organiseerimise käigust ja rääkis eesseisvatest ülesannetest rahvusliku ülikooli loomisel. Tervitajate hulgas oli ministreid, Eesti Asutava Kogu saadikuid, armee esindajaid. Välismaa ülikoolide esindajatest tervitasid Helsingi ülikooli professor K.Krohn ja organiseeritava Läti ülikooli professor K.Balodis.

Tartu ülikooli arstiteaduskonna üheks tähtsamaks osaks on alati olnud kliinikud. Enamus ülikooli kliinikuid oli rajatud juba tsaariajal ja jätkasid oma tööd (vt tabel). Omariikluse ajal loodi juurde 4 kliinikut. Mitmed kliinikud ja instituudid said uued, endistest paremad ja suuremad ruumid.

Kliinikute hooned Maarjamõisa väljal valmisid juba 1915.a, kuid 1920.aastani kasutasid neid sõjaväevõimud. 1921.a viidi linnahaigla kitsastest ruumidest Kalamehe tänavalt üle Maarjamõisa hospitaalteraapia- ja kirurgia kliinikud. Samal aastal asutati Maarjamõisas prof Ludvig Puussepa algatusel iseseisev närvikliinik.

1922.a hakkas tööle 20 voodikohaga lastekliinik Veski t. 6 (praegu põllumajandusülikooli klubi), mis oli ainuke lastehaigla Eestis. 1938.a sügiseks valmis uus hoone silma- ning kõrva-, nina- ja kurguhaiguste kliinikute jaoks J.Kuperjanovi tänaval. 1939.a avati naistekliiniku esimesel korrusel radioloogiainstituut ja -kliinik 45 voodikohaga meditsiinidoktor J.Haldre eestvõttel. See sai teoks tänu 100mg raadiumpreparaadi ostmisele Kanadast 40 000 kr eest.

Kokku oli arstiteaduskonnal omariikluse lõpus 11 kliinikut 816 voodikohaga. Kõigi ülikooli kliinikute juures töötasid ka ambulatooriumid. Omaette olid ülikooli sisehaiguste, nahahaiguste ja hambapolikliinikud.

Lisaks ülikooli kliinikutele oli Tartus 3 omavalitsuse ja 3 erahaiglat. 1939.a oli haiglais kokku 1050 voodikohta. Arste töötas Tartus 1939.a 208 e 21,7% nende üldarvust Eestis. Võrreldes erahaiglatega oli ravi ülikooli kliinikutes odavam.

Iseseisvuse esimesel kümnendil (1919-1929) anti ülikooli kliinikutes ambulatoorset ravi 149 110 patsiendile, raviti statsionaarselt 73 255 haiget ja tehti 24 385 lõikust. 1936.a hospitaliseeriti kliinikutesse juba 12 380 haiget, Tartu kõikidesse haiglatesse kokku 16 442.

Aastail 1919-1939 omandas arstikutse 798 isikut (neist 73,5% mehi ja 26,5% naisi), farmaatsiaosakonna lõpetas 336 isikut (neist 50% mehi ja 50% naisi). Arstiteaduskonda juhtisid dekaanidena arst A.Schulzenberg (1919-20), Eesti iseseisvusele aluse pannud päästekomitee liige prof K.Konik (1920-31), professorid A.Lüüs (1931-34), K.Schlossmann (1934-37), V.Vadi (1937), E.Saareste (1938-39) ja G.Rooks (1940-41).

Nõukogude okupatsiooni ajal 1944.a lõpus eraldati kliinikud ülikoolist ja allutati Tervishoiu Rahvakomissariaadile. Kliinikud taastati 1993.a.

Tartu ülikooli kliinikud

Kliinik	Asutamise aeg	Voodite arv 1939.a
I Sisehaiguste kliinik (Toomel)	1804	75
I Haavakliinik (Toomel)	1806	75
Naistekliinik	1806	120
Silmahaiguste kliinik	1868	26
Vaimuhaiguste kliinik	1881	110
II Haavakliinik (Kalamehe t/Maarjamõisa)	1899/1921	150
II Sisehaiguste kliinik (Kalamehe t/Maarjamõisa)	1845/1921	75
Närvikliinik	1921	75
Lastekliinik	1922	20
Kõrva-, nina- ja kurguhaiguste kliinik	1938	45
Radioloogia instituut ja kliinik	1939	45

MAIDO SIKK