Raamat kaotajale...ja leidjale

Kes eesti raamatukirjutajate abikaasadest võiks olla uhke niisugusest pühendusest nagu "Marsi ja Veenuse" autori kaasa - "Pühendan selle raamatu suurima armastuse ja kiindumusega oma hingesugulasele ja abikaasale Bonnie Grayle. Tema sügav armastus toob minus alati esile parima."? Vist mitte keegi. Raamat pole suur kirjandussündmus, vaid lihtne kogum nõuandeid, kuidas pärast armastatu kaotust (lahutus, surm) ennast jälle leida, uut armastust kogeda. Iga kogemust on püütud analüüsida, iga kahtlust hajutada, eneseväärtustundeid tugevdada.

"Kõige suurem kingitus, mida vanemad saavad oma lastele teha, on teineteist armastada " Ja ometi: "Miljonid inimesed igasugustest eluvaldkondadest, rikkad ja vaesed, terved ja haiged, kannatavad üha armastatu kaotuse all. Nad ei tea, et nende südameid on võimalik ravida ja et neil on võimalik leida uuesti armastust. Kaotusvalu kuulub küll paratamatult elujuurde, aga kannatamine mitte."

Suure osa leinast moodustab võimetustunne, et me ei suutnud oma armastatut päästa ja ei saa teda enam tagasi tuua.

Kui aga murtud süda paraneb, siis muutub ta tegelikult tugevamaks. Ehkki me ei näe oma partnerit enam iial, jääb ta igavesti elama meie südamesse.

Andestades neile, kes on meile haiget teinud, suudame andestada iseendale, et oleme ise kellelegi haiget teinud.

Ja lõpuks olulisim: selleks, et osata tulevikus õiget inimest leida, tuleb oma eelmistes suhetes tehtud vigadest õppida. Kõige parem aeg uue suhte loomiseks on siis, kui tunneme end hästi ka ilma partnerita.

Niisiis: lugemist neile, kes on tundnud suurt kiindumust, armastust, kaastunnet, pettumust, valu, viha, armukadedust, leina, enesesüüdistusi. Sõnaga - raamat keskmisele inimesele.

JUTA ÜTS