Parkinsoni tõbi ja dieet

Dieedi küsimused - mida, kuidas ja millal süüa - on üldinimlik probleem, ükskõik kas inimene põeb mõnda haigust või mitte. Ka Parkinsoni tõve korral tuleks toitumisel pöörata eelkõige tähelepanu üldistele probleemidele, kusjuures arvesse tuleb seda võtta, et enamasti on tegemist vanusega, mis on jõudnud üle keskea.

Kindlasti tuleks mõelda sellele, et toiduainete grupid oleksid tasakaalustatud: päevane toiduratsioon peaks sisaldama teraviljatoodete ja piimatoodete kõrval ka puu- ja juurvilju ning lihatooteid. Puu- ja juurvili ei pea tähendama midagi eksootilist ja kallist, hästi sobib ka meie Eestimaa õun ja porgandid -kaalikad, milles sisaldub palju organismile vajalikke mikroelemente ja vitamiine. Peale selle on nad olulised kõhukinnisuse vältimisel. Toidu loomsete rasvade sisaldus ja kolesterooli hulk võiks olla suhteliselt väike, pigem eelistatagu taimseid rasvu (taimeõli, margariin).

Kui igasse päeva jätkub piimatooteid ja värsket puu- või juurvilja, võib olla kindel, et peale energiavajaduse saab kaetud ka vitamiini- ja kaltsiumivajadus. Päevane energiavajadus on 25-30 kcal 1 kg kehakaalu kohta.

Kaal võib pigem langeda

Parkinsonismiga kaasneb ülekaalulisust harvem, pigem võib märkamatult kaal langeda, kuna mälumine ja neelamine võib olla raskendatud üldise lihasjäikuse ja liigutuste aegluse tõttu ning söödud toiduhulk võib jääda väiksemaks tavapärasest. Lisanduda võivad ka üldisemad probleemid: täisväärtuslikult toitumast võib takistada näiteks söögiisu langus depressiooni tõttu, sotsiaalne isolatsioon üksikutel inimestel või hammaste halb seisukord. Piiravaks asjaoluks võib saada ka väike sissetulek; õnneks on mitmetes linnades loodud vanurite päevakeskused, kus on võimalik soodsa hinnaga lõunat süüa. Vahel võivad toitumishäireid põhjustada muud haigused või ravimite kõrvaltoimed, näiteks iiveldus. Kui 3 kuu jooksul on kaalukaotus juba 10% kehakaalust, on tegemist alatoitumusega ja toitumisele tuleks pöörata enam tähelepanu.

Puu- ja juurvili ei pea olema eksootiline ja kallis, hästi sobib eestimaine.

Kuidas reguleerida toiduaegu

Toiduaegade planeerimisel on kasulik arvestada ravimi võtmise kellaaegu. Suur osa Parkinsoni tõvega haigetest tarvitavad levodopa-preparaate, mis imenduvad peensoolest. Levodopa imendumise mehhanismid on samad mis osadel aminohapetel, millest koosnevad valgud. Seega tekib valgurikka toidu järel levodopa ja aminohapete vahel nö konkurentsiefekt ja levodopa imendub aeglasemalt, mistõttu ka toimeefekt tekib hiljem. See tähendab, et levodopa efekt on parem, kui teda võtta tühja kõhuga või vähese söögi järel, igal juhul mitte pärast toitvat valgurikast sööki. Ka mao ülihappesus pikendab levodopa imendumisaega. Kõik see ei tähenda, et Parkinsoni tõve korral peaks valkudest loobuma - see ei ole võimalik, neid on kõigil tarvis. Küll aga saab reguleerida toiduaegu, nii et need ravimi võtmisega kokku ei langeks. Valgurikkad söögid võivad jääda õhtuseks ajaks, mil päevane levodopa annus on suures osas võetud. Teiste ravimgruppide preparaatide puhul ei ole sellist seost toidu imendumisega ja neid võib võtta tavapäraselt pärast sööki.

Et toitu kergem neelata oleks

Toitumisel võivad esineda parkinsonismist tulenevad spetsiifilised probleemid: mälumis- ja neelamisraskus, vahel tükitunne kurgus. Et toitu kergem neelata oleks, on soovitav süüa sirgelt istudes ning neelamisel painutada pead kergelt ette. Süüa tuleks väikeste suutäite kaupa ja mitte võtta järgmist suutäit enne, kui eelmine on täiesti neelatud. Ka vedelikku tuleks neelata väikeste suutäite kaupa. Kasulik on kaasa mõelda ja kontsentreeruda keele liigutustele ning juua iga suutäie järgi veidi. Süüa võib sagedamini ja vähem korraga. Joomisel võib kasutada kõrt, kui nii on mugavam. Hea, kui lauakate on kare ja kasu võib olla laua külge kinnitatud taldrikust, mille serv on suhteliselt kõrge. Ja miks mitte kasutada väikeste tükkidega söögi korral kahvli asemele lusikat, kui see kogu toimingu lihtsamaks teeb! Abi võib olla ka tasside sangade ja nugade-kahvlite käepidemete jämedamaks polsterdamisest - nii on nad käes palju mugavamad.

Toidutegemine tuleks korraldada võimalikult lihtsaks. Sügavkülmutuses võiks olla juba parajaks lõigatud toiduportsjonid. Hea ja turvaline vahend toidutegemiseks on mikrolaineahi. Köögis peaks kindlasti olema suitsuandurid ja tulekustuti, kapis antiseptilist puhastusvahendit ja plaastreid. Üks korteri telefonidest võiks asuda köögis.

Millist sööki süüa

Oluline on ka see, milline söök ise on. Samast materjalist võib teha ju väga erineva söögi! Näiteks: teraviljapudrud ja kreemid on eelistatud küpsetistele; hästikeedetud linnu- ja kalaliha ning hakitud toidud on paremad kui praetud vintske liha; kartulipuder ja hästikeedetud riis on suupärasemad kui praekartulid; munapuder on eelistatud praemunale; pehmekskeedetud makarone on mugavam süüa kui pikki spagette; toore juurvilja asemel võib selle ka ära keeta ja kasvõi püreeks teha (kuigi kõhukinnisusele ta sellisel kujul mõju ei avalda); puuvilju võib süüa puhastatuna ja tükeldatuna, et mitte vaeva näha kõva koore ja seemnetega; magustoiduks võiks süüa mitte pähkleid, seemneid või ananassi, vaid jogurtit, vahukoort või jäätist.

Kõhukinnisus

Mitte ainult Parkinsoni-patsientidel, vaid üldse vanemas eas võib probleemiks olla kõhukinnisus. Kõhukinnisuse vältimisel on oluline ka piisav vedelikutarbimine. Kaks klaasi vett päevas jääb kindlasti väheks! Koos toiduga (supp jms.) peaks päevane vedelikuhulk ulatuma 1,5 liitrini.

Kõhutegevust aitavad parandada mustad ploomid, punapeet, toored juurviljad (porgand, kapsas jm.). Toidule võib lisada töötlemata terasid (kliid, linaseemned), mida on ka meie suuremates toidupoodides saada. Täisteratooted, riis, mais, pähklid, kuivatatud puuviljad, oad ja herned sisaldavad kiudaineid, mis elavdavad sooletegevust.

Dieedi kõrval on tähtis füüsilise aktiivsuse suurendamine - iga päev tuleks kasvõi kõndida, kui see vähegi võimalik on. Kasulikud on võimlemisharjutused ja füüsiline töö. Abi võib saada ka soolemassaažist, mida tehakse ringjate liigutustega mööda jämesoole kulgu. Sooletegevust aktiveerib nn. kõhuhingamine, mille korral hingamisega liiguvad kaasa ka kõhulihased. Vajadusel võib kasutada nõrgemaid lahtisteid, nagu näiteks senna. Tugevamate lahtistite kasutamiseks tuleks konsulteerida arstiga. Peale suukaudsete ravimite kasutatakse ka pärasooleküünlaid. Klistiir on ravivariant ainult juhul, kui muud vahendid ei aita. Vahel võivad ka mõned ravimid kõhukinnisust süvendada, näiteks antikoliinergilised preparaadid (tsüklodool). Häiriva kõhukinnisuse korral muudetakse raviskeemi.

Söömist tuleb nautida

Söömine peaks olema meeldiv toiming - selleks tuleb võtta piisavalt aega, kiirustamise tõttu võib kannatada söögiisu ja tormamisega võib toit hoopis kurku minna. Isegi kui toidulaud ei ole alati nii rikkalik, kui sooviks, on võimalik toitu serveerida meeldival ja nauditaval kujul. Hea on, kui tekib päevarežiimi ööpäevane rutiin ja söögiajad on igapäevaselt samal ajal. Toiduratsioonile mõeldes pole tarvilik hakata kaloreid üksipulgi arvutama, piisab, kui igasse päeva jätkub mitmekülgselt toiduaineid, kindlasti muuhulgas ka värskeid puu- või juurvilju. Muidugi me ei ela selleks, et süüa, vaid sööme selleks, et elada, aga söömist võib selle juures nautida.

Pille Taba