Sündimise keerdkäigud

Äsja naases Inglismaale paar USAst, kaasas vastsündinud kaksikud. Lastel on ka sünnitunnistused, mil laste isadeks on märgitud mõlemad mehed, ent ema neil kaksikutel sünnitunnistuse järgi polegi. Kas saite aru? Jutt käib kahest homoseksuaalist, kellest üks - kumb, ei ole teada - andis spermat, et viljastada anonüümsele naisterahvale kuuluv munarakk, mis siirdati ühele teisele naisele, kes siis raha eest kandis viljastatud munarakku (mis osutus kaksikuteks) 9 kuud ja siis beebid ka sünnitas laste emaks saamata.

Tundub lausa absurdne, kas pole? See ongi seni vast see kõige keerulisem - võib-olla ka kõige murettegevam - lapse(laste) sünni juhtum Suurbritannias. Probleem on hetkel niivõrd keeruline, et beebidele anti vaid ajutine sissesõiduluba, kuuks ajaks. Siseminister peab otsustama, mis edasi saab, sest USAs sündinutena pole lapsed ju Briti kodanikud, ehkki nende isad seda on. Briti seaduste järgi on kaksikute vanemaiks ka hoopiski lapsi oma üsas kandnud naine ja tema mees, mitte sugugi see homopaar.

Inimsünni probleeme on Briti ajakirjanduses lahatud juba õige mitu aastat. Meditsiin on nüüd paljuks võimeline, vist rohkemaks, kui meie ise inimeste ja eetiliste olevustena. Peaaegu nagu põnevusromaaniks kujunes paari aasta tagune juhtum, kus üks äsja lesestunud naine võitles endale kohtu kaudu välja võimaluse rasestuda oma surnud mehe spermat kasutades. Briti seadused lubavad seda vaid siis, kui mees on andnud kirjaliku nõusoleku, ent tol olulisel hetkel vaakus mees juba elu ja surma vahel. Kohtuvõitlus oli äge ja pikk, ent ühes apellatsioonikohtus see luba naisele siiski anti, ehkki ta pidi viljastumiseks sõitma välismaale. Aasta eest sünnitas ta aga ometigi selle palju ihaldatud lapse! Lõpp hea, kõik hea.

Readingi haigla, kus sünnib enamik kohalikke beebisid.

Kui sellele lesele oli inimlikust seisukohast lihtne kaasa tunda ja tema probleemist aru saada, siis palju raskem on kahe hiljutise kohtuprotsessiga, mida seob näiline sarnasus. Kaks endi teada steriliseeritud naist andsid kohtusse arstid, sest neil kummalgi sündis ootamatult laps. Üks neist sai 1,3 miljonit naela valuraha, teine ei saanud mingit kompensatsiooni. Ebaõiglane kohus, arvate?

Aga ei, asi on selle võrra keerulisem, et valuraha läheb tegelikult lapse eest hoolitsemise peale, sest see laps sündis füüsiliste ja vaimsete puuetega. Teine laps, kelle ema kompensatsiooni ei saanud, sai kohtuniku käest veel võttagi, sest ta laps on terve ning kohtuniku meelest on terve lapse ilmaletulek õnnistus ja rõõm, mis ei vaja rahalist kompensatsiooni.

Kummaline on ka ühe vanapaari lugu, mis praegushetkel alles ootab järge. Nende poeg sai autõnnetusel surma, ent enne jõudis ta jätta kirjaliku nõusoleku, et tema naine, vanapaari minia, võib rasestumiseks kasutada spermat ka pärast tema surma. Kõik oleks justnagu nii, nagu seaduse järgi vaja. Ainult et neil tekkis uus ja inimlik probleem: minia ei taha last. Kui nüüd vanapaar ka leiab naisterahva, kes oleks kunstliku viljastamisega nõus, ei pruugi seadusesilm spermat võhivõõra jaoks lubada. Ja kui ka kohus peaks selle probleemi lahendama, jääb probleemiks ikkagi lapse tulevik, sest ta sünnib ju lapselapsena.

Ühest lahendust taolistele probleemidele ei ole. Inimkond oskab nüüd luua kunstlikke beebisid, ent mis neist saab pärast sündi, on omaette teema. Kes ja kuidas peaks sellega tegelema?

TIINA TAMMAN