Arukas mõtlemine kaitseb stressi eest

Inimese psüühiline seisund sõltub paljudest teguritest, kuid üheks väga tähtsaks faktoriks, mis mõjutab meie hingelist seisundit, on mõtlemine. Hinnangust, mille me anname iseendale, oma tulevikule ja ümbritsevale, olenevad me emotsioonid ja ka kehalised reaktsioonid. Kunagi ei tohiks alahinnata sündmuste, kaaslaste, asjade jms tähenduste osatähtsust emotsioonide tekkes. Tõde on see, et oma vaatenurka vahetades muutuvad ka tähendused. Igasugune negatiivne mõttevälgatus, olgu see siis teadvustatud või teadvustamata, paneb rahutult mässama meie emotsioonid, samas aga positiivne mõte või meeldiv tundmus mõjub rahustavalt, tasakaalustavalt vaimsele seisundile.

Elu iseenesest on kirev ja paratamatult tuleb meie jaoks heade sündmuste kõrval ette ka halbu ning seega on loomulik, et me mõtted ei saa olla ainult positiivsed. Ometi on võimalik aruka mõtlemisega end kaitsta kurnava stressi eest. Sageli ei pane me ise tähele, et ärevuse, masenduse suurenemisega muutub meil probleemse situatsiooni taju üha ühekülgsemaks ja kitsamaks. Tähelepanu keskpunkti jääb siis vaid äpardus, kaotus või konflikt ning peas hakkavad keerlema ainult negatiivsed mõtted. Sellises seisundis jääb meile tunne lahendamatust olukorrast või isegi elu lõpust, kuna süngete mõtete kõrvale ei mahu enam helgeid ideid.

Vajame oskusi, vaimset pingutust

Mida kauem oma negatiivsete mõtete ringis eksleme, seda enam eemaldume tegelikkusest, sest mõtted muutuvad järjest rohkem ühekülgseteks - ebakohasteks e düsfunktsionaalseteks ning kohanemisvõime ümbritsevaga alaneb. Maailm aga ei ole nii üheselt määratletav, kui seda psüühiliselt tasakaalutus seisundis, stressiseisus tajume. Paljud inimesed kipuvad pingelises situatsioonis unustama vana tõde: kõik muutub, areneb - nii ka olukorrad, mis põhjustasid stressi. Aeg on paljudele meile tõestanud, et vahel võib hea asja taga leiduda midagi halba ja vastupidi - negatiivse asja taga võib peituda hoopiski meeldiv üllatus.

Mõtlemise avardamine, laiendamine ei ole sugugi lihtne protsess, sest endine mõte kipub edasi liikuma oma suletud ringis. Alternatiivide leidmine mõtetele vajab oskust ja vaimset pingutust. Mõnelgi inimesel võib vaja minna oma mõtlemise muutmiseks psühholoogi abi, kes valdab kognitiiv-käitumuslikke psühhoteraapia võtteid. Mõnikord osutub ummikseisus tõhusaks lihtne iseendale esitatud küsimus: "Kuidas mõtleks mu sõber, töökaaslane jt antud olukorras?" Kasulik on ka kujutlustes vaadelda oma muresid kõrvalseisja pilguga ja püüda nõustada kujuteldavat kaaslast, kel on täpselt samasugune probleem nagu meil endal.

Hoidugem must-valgetest hinnangutest!

Kindlasti tuleb rõhutada absoluutsete väärtuste, äärmuslike hinnangute ebakohasust reaalses elus. Sageli võib aga kohata nt järgnevaid kaaslastele antavaid hinnanguid, mis oma elujõulisuse poolest osutuvad nõrkadeks ja lühiajalisteks: "ta on ideaalne inimene", "hullemat tüüpi pole olemas" jms. Nimetatud hinnanguid tuleb lugeda ebakohasteks, sest need ei vasta reaalsusele. Inimene, kes juhindub sellistest äärmuslikest, must-valget tüüpi arvamustest, kogeb elus sagedamini konflikte ja kannatab rohkem ka ärevuse ja depressiooni all kui see, kes negatiivsete joonte kõrval oskab näha ka positiivseid tunnuseid ja vastupidi. Mõtete ühekülgsus, äärmuslikkus ja jäikus on eelkõige ohtlikeks ahelateks, mis ei lase kergelt vabaneda emotsionaalsest stressist. Ja kui juba kannatame meeleoluhäire all, siis see soodustab omalt poolt negatiivsete mõtteseoste säilimist.

Nii teadvustatud kui ka mahasurutud negatiivne mõte jätab oma jälje inimorganismi elutegevusse. Juhul, kui domineerivad negatiivsed tundmused ja mõtted, on meil suur oht ka psühhosomaatilisteks haigusteks nagu kõrgvererõhutõbi, maohaavandtõbi jt. Viimastest aga ei saa lahti enne, kui meie mõtlemisprotsess pole tasakaalustunud. Ja vägevaim rohi selleks muutuseks peitub meis endas - see on mõte, mis võib anda lootust, elujõudu, aga võib selle ka ära röövida ja jätta meid kannataja rolli.

Tähtis on teada, et oma mõtlemise korrigeerimise, avardamise ja vaatenurkade, tähenduste muutmisega sündmustele saame ohjata rõhuvat ja ärevat meeleolu - muutuda peremeheks oma emotsioonide, mõtete ja käitumise üle. Me peame püüdma näha iga probleemi korral võimalikult palju ja erinevaid lahendusvariante, kus negatiivset alateadvusse tõrjumata suudaksime omaks võtta positiivset. Ainult mitmekülgselt reaalsust tunnetades, kus negatiivsete mõtete kõrvalt ei puudu positiivsed, elujõulised, edasiviivad mõtted, ei kaota me elukeeristes psüühilist tasakaalu ja suudame käituda adekvaatselt.

MARIA TEIVERLAUR, dotsent