Miks sureb inimene, kui sünnib ametimees

Mu viimasest päevast ongi juba möödunud pool ja pea see teinegi ei lõpe. Ja ikkagi on see päev olnud nii lõpmatult pikk... Eile olin oma ahtad pambukesed ühe ja teise küllaltki kauge tuttava juurde hoiule andnud, millega oli harjutud, sest kodu ei ole mul enam ammugi olnud. Öö veetsin pimedas trepikojas, kus kerratõmbununa ei olnudki külm. Ma olin endale vandunud, et ei lausu oma plaanidest mitte kellelegi sõnagi. Kartsin vist haledaks minekut... Üksi oli kõike kergem taluda ... ja enda otsusele kindlaks jääda.

Pool päeva on veel ees, aga õues tibab. Hea, et ema-isa haual hommikupoolikul käidud sain. Mu kuri vennanaine ei lubanud mind küll nende kõrvale matta... ja mul on nüüd juba ükskõik. Vennanaine surus varjamatult oma 20a poega mulle ühetoalisesse korterisse üüriliseks, kuigi neil endil oli avar 2toaline korter. Ülijutukas vennanaine ei suutnud endale jätta, et tal on tuttav, kes saab kõike korraldada ...ja ma ei pidavat praegusel hirmsal röövlite ja varaste ajal enam midagi kartma.

Mulle oli kohe kõik selge: minult taheti mu korter ära võtta. Ei! See nõks teil küll läbi ei lähe! Ka väljamõtleja mõistatamine ei võtnud palju aega.

Miks minusse suhtuti nii? See kuritegelik "agentuur" ühe röövimistega ennast rikkaks ajanud proua juhtimisel oli mulle võibolla isegi rohkem teada kui neile.

Tõsi, ma olin abitu, mul olid "jalad" alt löödud... Ka mina olin kord laps, kes, näoli maas, üht õit võis taga nutta, peod lilli täis. Mul oli isa, väga tõsine ja töökas, ja hell ning hoolitsev ema.

Emapoolne poolvend oli sedavõrd vanem, et meil puudusid tihedad suhted seni, kuni ilmus pärast poolvenna surma areenile tema ahne naine, kelles puudus hoolitsus, armastus, küll aga käisid silmad pidevalt mööda mu ahtakest tuba ringi, et leida midagi väärtuslikku. Ma lõpetasin suhted järsult. Kui minu jaoks ei leidu maailmas ausamat ja abivalmimat, ei ole ka sellist mulle vaja.

Kuhu olid siis kadunud kõik mu sõbrad? Võibolla kaotasin nad ise, võibolla tekitas selle mu kurb saatus...

Ma lõpetasin kõrgkooli, olin õnnelik oma geoloogikutse üle ja ka sõpradest ei olnud mul puudu. Aastaid huvitavaid ekspeditsioone mööda NL. Ja siis see juhtus. Korraga "ei sobinud" ma enam ühessegi gruppi, kuna olevat intrigant. See tuli nagu selgest taevast: mul polnud ühtki kokkupõrget ega ühtki intriigi. Mulle sobivat ainult koht garderoobis... Mu küsimused jäid vastuseta, minust hakati eemale hoidma... Miks? See vastus oleks võinud olla kuitahes valus, aga vastuseta oli veel raskem.

Mu ümber oleks nagu päike kustunud. Kuhu ma ka ei pöördunud, jooksin ikka vastu seina. Ei ole midagi hirmsamat. Oleks leidunud ükski kaastööline, kes oleks mulle avaldanud tõe, aga ei leidunud. Minust eemalduti nagu pidalitõbisest. Mul oli väga raske... Minu kõrval kustusid varsti nii isa kui ema ja ma jäin ihuüksinda sellesse julma ellu... Mu valu oli tohutu. Ma ei mäleta isegi, kuidas ma suutsin oma vanemad maamulda panna, meelsasti ise nendega kaasa minnes. Mind aitasid majanaabrid, ilmselt, kuigi ma sellest enam midagi ei mäleta. Ma ei mäleta ka seda, kes mu käekõrvale võttis ja arsti juurde viis; sinna ma läksin ja jäin ravile päris pikaks ajaks. Mul ei olnud teisi - vähem- või rohkem uudishimulikke enda ümber tarvis, aga ma ei suutnud olla ka üksi kusagil puu all.

Ma sain ravi ja rahunesin, suutsin jälle loogiliselt endalt küsida: mida ma olen teinud, et minult on korraga kõik ära võetud. Kõik!

Ühel õhtul, kui üksinda nukralt läbi trellide aeda vaatasin, midagi seal nägemata, pani üks emalikult hoolitsev sanitar käe mu õlale ja lohutas: "Laps, ära nuta. Ole tugev, sest sa suudad seda. Et sa oma isavenna laevalt ärahüppamise pärast Inglismaal niipalju kannatama pead, ei ole õiglane, aga ajad on sellised." Ja selle vanainimese kallistus tõi südaöösel mu ellu tagasi päikese. Aitäh! Pole midagi hirmsamat teadmatusest... Ma ei olnudki nagu üksi enam, mulle oleks nagu ilmutanud end ema, oma ema. Ma ei teadnud midagi oma isavennast, sest küllap olid vanemad sellest teadlikud, kuid targu minu eest seda varjanud, et mitte ära rikkuda mu elu. Ja nüüd olin ma ikkagi nende elu hammasrataste vahele jäänud ja olin ihuüksinda. Paljud teadsid (kuidas siis muidu see vanainimene seda teadis), kuid keegi ei valgustanud mu pimedusriiki. Kas siis tõesti tohtis sellise kauge sugulase korral pidada kõrgharidusega inimene ainult riidehoidjaametit? Nüüd ma siis teadsin, mida ma olen teinud - olin valesse perekonda sündinud. Uuesti otsast alustada ma ei suutnud, sest olin liialt muserdatud ja iseloomult paendumatu. Võltsida dokumendid, astuda mõnda teise teaduskonda, kui sellist oli - ei, valega ma elada ei osanud, küllap mind ei olnud õpetatud.

Vahepeal oli mulle vormistatud II grupi invaliidsus töövõimetuna (isegi koristajaks ei kõlvanud).

Aastad veeresid, elatuda tuli sellest piskust invaliidsuspensionist. Ma ei taha süüdistada oma head ema, aga millegipärast ta mind käsitööd tegema ei õpetanud. Ka koolis õpetati sel ajal tütarlastele käsitöö asemel puutööd. Ja üldse ei olnud ma lahtiste kätega, nagu öeldakse. Isegi vaesus ja viletsus ei aidanud mul neid lahti teha, et oleks turul sokke vms müünud. Ma pigem kannatasin tühja kõhtu, kui et oleks prügikasti läinud. Loll uhkus, ilmselt.

Kui mu ümber hakkas aga tiirutama poolvennanaine, kes oli mingite knihvidega minult juba mulle vanemate poolt pärandatud aiamaakrundi endale "munserdanud", apelleerides minu abistamisele ja ma sellest lõplikult ilma jäin, avas see abivalmidus mu silmad. Nüüd oli järgmine väike korter, mille olin vanematelt pärandiks saanud. Kuigi olin küllalt eluvõõras, olid kaashaiged mu silmi avanud: vaimselt haigelt inimeselt olevat väga lihtne ta eluase võtta, ta ise aga kõigi "seaduste" kohaselt hooldekodusse panna. Töötajate endi (ilmselt kadedate) andmetel võis mõne haiglatöötaja ahnus kasvada nii suureks, et teiste kaastöötajate juuresolekul oli võimeline haiglasviibivale majaomanikust vanaprouale mürgitatud pirukaid söötma. Kaastöötajad pidasid selle töötaja tegudest teadlikena vanainimesel "silma peal" ja ei läinudki kaua aega selle "hea aitaja" lahkumisest, kui tuli kutsuda kiirabi, kes tegi mürgistatud pirukate olemasolu kindlaks. Nüüd oli mõrtsukaproua fakti ette seatud ja kõigi arvates oleks tulnud tal vastust anda. Aga juhtus hoopis nii, et proua viidi üle haiglaarhiivi, et ta saaks seal võimalikult kõik kuritegevust tõendavad materjalid kõrvaldada.

Lausa kriminaalsed lood! Järgmist prouat enam haiglasse teiste silma alla ei paigutatud, kuritegevust aga ka ei lõpetatud. Hädises seisundis vanaproua, kellel 2korruseline maja tühjana Nõmmel seisis. Ühel heal päeval ei leidnud ükski tuttav(sõbranna) haiget prouat enam kusagilt. Nagu ikka: kus tegijaid, seal nägijaid. Oli ilus sügis, kuigi ilmad olid juba jahedavõitu, kui üks vanaproua nagu juhuslikult mere ääres jalutas ja appihüüdeid kuulis. Tööriistakuurile lähenedes nägi appihüüdu kuulnu kuuri luku taha pandud sitskleidis lõdisevat naist. Seni, kuni abiotsija oma vanadel jalgadel esimeste abilisteni jõudis, nähti veel, kuidas auto tööriistakuuri tagant minema sõitis. Paar päeva hiljem peeti matuseid vargsi ja poolsalaja, sest tuttavaid ju vanaproual oli, aga kedagi ei teadvustatud. Ainult... Jah, ainult tööriistakuuri laudade vahelt sissepiilunu oli ta ära tundnud, aga ... ei jätkunud julgust, sest teiste võim käis üle... Suure pärandi saamise võimalusest ei olnud see proua teistele sugugi kitsi kiitma. Kahekordne maja oli pärandatud prouast haiglatöötajale. Pärast matuseid saadeti uhke ja kalli hauasambafoto proua tütrele välismaale, mille eest olevat juurdegi mõistetud. Ja proual-mõrtsukal ei olnud häbi oma tegude pärast. Alles aegade möödudes, liiklusteede avardudes tuli tütar oma ema hauale, mida ta ei leidnud. Foto, mille ta oli posti teel saanud ja mille eest heldelt tänanud, ei olnud tema ema haua foto.

Vahel on tõesti nii, et suured sulid jäävad ka vahele. Selliseid sulitempe ei saa muidugi keegi üksi teha. Kõik on alati olnud ostetav.

Selline kuritegevus pühkis enda järel jäljed, kuivõrd see võimalik oli. Aga vaimuhaigeks tunnistatud (dokumendid), kimpsud-kompsud autosse ja hooldekodusse. Küll korterist ja kinnisvarast lahti saadakse. Kohutav! Kas taasiseseisvunud Eestis on jõudnud miski muutuda? Vaevalt!

Kord saadud vaimuhaigusediagnoosist vabaneda ei olegi nii kerge. Kõik sõltub su rahalistest ressurssidest, su närvisüsteemi kahjustumise astmest nende pikkade aastate jooksul ja muidugi eeskätt kõrge akadeemiku üksikisikulisest otsusest. Aga et haigla ise revideeriks oma diagnoosimisi ja põhjendamatult II gr invaliidsustasu saamist, see ei huvita kedagi... või ei olegi veel midagi muutunud... Tööd on raske neilgi leida, kes on pidevalt tööprotsessis püsinud. Kaotad invaliidsuspensioni, muutud "geoloogiks", mida mu südametunnistus ka vastu ei võta. Nüüd siis ollakse veel korteri pärast "kukil". Korduvalt on saadetud väljakutseid mingite kaebuste alusel. Milliste?! Aga ma ei ole läinud ja mööda tänavaid taga ka pole aetud. Oma väikses kodutoas julgen ma olla ainult öösiti ja hiirvaikselt. Mis elu see on? Mis teha?

Mu haigusaastate jooksul olin ma terve hulga psühhiaatrite hulgast leidnud siiski arsti, kes oli inimene. Ta oli mulle oma heasoovlikkusega ema eest. Temaga kohtumisest saadik tundsin, et tema kätte ma võin end usaldada. Sellest ajast ei tulnud mul enam ühtki päeva veeta vaimuhaiglas, sest ta oskas mind õpetada oma tervislikku seisundit jälgima ja vajalikul momendil õigesti ravimeid kasutama. Ma muutusin iseenda peremeheks. Kuitahes terved või haiged on närvid, ei oska alati õigel ajal endast jagu saada. Ta aitas mind palju - nii psüühilises kui majandusliku mõtlemise mõttes. Aga kõik ei ole igavesed ja mul tuli edasi minna üksinda. Üksinda vastu tundmatule ja kurjale maailmale... Mu raviarst leidis, et psühhokroonikute kodu jaoks olen ma liiga "hea". Olin võimeline iseseisvaks eluks. See rõõmustas mind, sest võisin hakata end pärisinimesena tundma. Rahu aga ei andnud mu poolvennanaine, kes mind vaba elu vääriliseks ei pidanud. Otsustasin teda kavaldada.

Sellel ajal olid töösse rakendatud juba sotsiaalmajad, kuhu oli võimalik end järjekorda panna. Sotsiaaltöötajad mind ei huvitanud, sest oma vähese sissetuleku eest olin ka ise võimeline piima-leiba ostma ja endale koju tooma. Vanadel ja abitutel küll kerge ei olnud: nii paljudelgi tuli oma levipalukest mitu päeva oodata. Ahjukütmise kohustust tundsid vahest ainult üksikud südamlikumad sotsiaaltöötajad. Mul oli endal juhus pealt näha, kuidas sotsiaaltöötaja abistatavalt üle ukse raha kaubasooviga vastu võttis, selle siis paari tunni pärast ukse vahelt sisse pistis ja lahkuda kavatses. Aga vanaproua (96a) viitas vanemale naisele, kes parajasti ta põrandat pesi: "Aga näete heategevusfondi poolt mulle külla tulnud hingearst mulle hingeabi andmise asemel hoopis põrandat pesema ja tuba aitama koristada, mis ei ole üldse tema kohustus."

Sotsiaaltöötaja pidas seda nii loomulikuks, et ei taibanud oma kohustuste täitja ees isegi mitte vabandada. Vanaproua selgituse järgi pidi sotsiaaltöötaja ringi sõitma autoga, oma mees autojuhiks. Elati päris jõukalt. Veel kurioossema loo jutustas vanaproua tudengitest, kes pedagoogilise instituudi poolt vanakestele nimelisi pakke laiali olid pandud kandma: vanaproua silma all sorteeritud ta pakk läbi ja endale sobivamad asjad "käinud niuhti!" oma isiklikesse kottidesse. Ahnusel ega jultumusel ei ole piire. Kuigi vanaproua hiljem vastavatesse instantsidesse ka pöördus, suhtuti temasse kui vanasse mäluhäiretega inimesse. Parem lugu ei juhtunud ka ühes hooldekodus, kuhu ühe hoolealuse onu Ameerikast usuasutuste vahendusel kaubikutäie humanitaarabi saatis (saadetis oli nimeline) arvestusega, et ta sugulane ka teistele oma kaaslastele kingitusi saaks teha. Kirja tõttu oli saadetise saaja juba varem teadlik saadetise sisust. Kui järgmisel päeval hooldekodu juhtkond oli saadetise sisu hoolikalt läbi "sorteerinud", jõuti ka nimetatud hoolealuseni, kellele hoolitsevalt ja aupaklikult ulatati onu saadetud sipupüksid... See inimene oli sügavalt solvunud, ta oleks kas või ainult oma käega tahtnud katsuda oma onu kätest läbi käinud esemeid. Paljas ta ju ei olnud, aga sipupükstega seda inimest solvata ka ei oleks vaja olnud. Kas ta tänukiri, milles ei olnud märkimata jäetud ka vargus ja ahnus, üldse onuni jõudis, on teadmata. Miks sureb inimene, kui sünnib ametimees?

Ei! Ma ei tahtnud sellisesse kohta. Ei tahtnud ka sellepärast, et olin pikki aastaid elanud üksinda ja nii väga tahtsin, et oma teise poole elust ei pea ühiselamutingimustes mööda saatma.

Tundsin huvi toa vastu sotsiaalmajas.

Vaat siis alles algas kolgatatee... Ma ei suuda seda ainult endale jätta ja mulla alla kaasa viia. Vahest leidub peale minu veel lihtsameelseid, kes mu viimast kirja lugedes veidigi targemaks saaks.

Olles oma palve nii suulises kui kirjalikus vormis esitanud, märkisin oma avaldusse palve, et oma korterimüügist saadava raha tohin endale elamiseks jätta. Sotsiaalosakonna vastav töötaja kinnitas oma allkirjaga, et korteri saamisel sotsiaalmajja ei pea ma oma korterit vastu andma ega pea ka selle eest peale nõutava üüri midagi maksma (altkäemaksu). Mul soovitati kiirustada, kuna üsna varsti valmib maja, kuhu ka mina korteri saan.

Korterist sain lahti küllalt ruttu, kuigi odavalt. Olin rõõmus, et olin pääsenud poolvennanaise poolt organiseeritavast hooldekodusse saatmisest, mis ei olnudki varsti enam saladus. Ilm on väike ja lobamokkadest ei ole kunagi puudust olnud. Teade korterimüügist jõudis adressaadini rutem kui uskuda võis. Viha ja vaen oli kohutav, aga nemad, minu arvates, enam minust jagu ei tohtinud saada.

Korteriostja andis mulle kolimiseks aega kaks kuud, sest selle ajaga pidi sotsiaalmaja valmima. Kui ma aga enda elukorraldustest sotsiaalosakonna töötajat rahulolevalt teavitasin, nähvati mulle: "Noh, mis teil nüüd viga, raha on ja ostke endale mõni ahjuküttega toanurk." Mis oli vahepeal juhtunud? Juudinäoga mees, kes seni oli mu vastu heatahtlik olnud, oli nagu ära vahetatud. Ja ta kordas veel kord: "Raha teil ju nüüd on." Korraks vilksas peast läbi mõte: ei tea, kas nii küsitakse altkäemaksu? Aga pakkumisega ma ei rutanud, vaid tuletasin ametnikule meelde neid tingimusi, millele ta ise alla oli kirjutanud.

"Teate, kodanik! Meile on vahepeal laekunud informatsiooni, et te ei salli juute ja venelasi."

Püha taevas. Kust on hangitud selline vale informatsioon? Mul on aastaid olnud vajadus oma eksirännakute tõttu suhelda küll juudi-, küll vene rahvusest arstidega, aga ei mingeid konflikte. Korraks vilksas peast läbi isegi võibolla mõnelegi ülekohtusena tunduv mõte: ei tea, kumb meist haige on? Mu õigustusi ja palveid ei võetud enam kuulda. Lõpuks võtsin kokku viimse jõu ja küsisin: "Kas ma pean siis ennast ära tapma?"

"Mul ükskõik." Ja ametnik hakkas tegelema muuga.

Linnapea jutule ei võtnud, kuna selliste probleemidega tegelevad teised. Kes teised?

Nüüd algas see tõeline kolgatatee. Sotsiaalosakonna otsus oli lõplik. Linnas sihitult ringi käies jõudsin majani, millel rippus silt: Kristlik Halastuskeskus. Kui prooviks! Usulahklastest olin ma küll seni nö kauges kaares mööda käinud, sest mulle ei olnud vastuvõetav nende pealetükkivus. Valikut ei olnud. Mind võeti lahkelt jutule ja öeldi, et küll Jumal aitab. Nädalaga pidi sotsiaalmajas sanitaarremont ??teha, lahkelt pakkus direktriss kolimiseks autot ja appi kaht meest. Olin nii heldinud ja ei osanud oma tänu muul moel avaldada kui tegin rahalise annetuse, mis oleks minu arvates korvanud remondikulud ja abistavad käed. Kokkulepitud ajaks olin vana korteri vabastanud ja uude sisse kolinud. Mu vähesed esemed mahtusid vaevalt uude tuppa, aga katuse olin pea peale saanud. Kolimise ajal aga sain alles teada, et sellesse majja on paigutatud kriminogeenne kontingent. Ei see mind ka kohutanud, sest puu all oleks minu arvates hullem olnud.

Olin seal mõne päeva elanud, kui ühel ööl ukselukk jalaga sisse löödi. Minu tuppa ei tuldud, kuid kõrvaltoast, kus elas vanamammi, hakkas kostma appikarjeid. ??korruseline maja vaikis, ei julgenud ka mina oma toa ust avada. Kogu maja oli hirmul ja vaikis, sest järgmine võisid olla sina. Järgmisel päeval selgus, et vanainimeselt nõuti raha, mida ei saadud. Järgmisel päeval lasksin oma toale metallukse ette panna. Õnn, et oli raha. Mõne päeva möödudes selgus, et mulle on antud kellegi korter, kes ise kusagil Venemaal elab. Teatati organisatsioon, kuhu ma vajaliku raha viima pidin. Selline must äri mulle ei meeldinud ja jäin ootama toaostuks ametlikku käiku.

Möödus vaevalt nädal, kui ühe puhkepäeva hommikupoolikul viisakalt uksele koputati ja noorem meeshääl ütles, et neid olevat mulle appi saadetud. Arvasin, et direktriss on selle korraldanud, kuna mu sektsioonkapp oli kokku panemata. Nagu ukse avasin, tormas kaks tursket meest tuppa, paiskasid mu kuðetile ja nõuti raha: "Sul, mutt, on raha nagu muda. Lao aga lagedale! Või hakkame vägistama?" Kogu tuba löödi segamini, isegi aluspesu kobati läbi, kuid raha ei leitud. Siis haarati nurgast sektsioonkapi riiul, mis peksti mulle pähe tükkideks. Kuna kaitsesin pead kätega, peksid nad mul katki sõrmeluud. Mu appikarjetele ei reageerinud keegi. Raha leidmata võtsid nad kaasa mu uue televiisori ja metallukse võtmed. Ukselt veel ähvardati: "Kui kellelegi kaebama lähed, laseme su ära tappa!"

Läbi kohutava kätevalu sain kuidagi jope õlgadele tõmmata (väljas oli 20 kraadi külma), uks jäi võtmete puudumisel lahti ja tuikusin telefoniautomaadini. Helistasin politseisse, rääkisin toimunust ja palusin neil mu toauks sulgeda. Vastus oli ülimalt "rahuldav": sellest majast meie jagu ei saa.

Vastutulnud tuttav aitas leida takso ja sõitsin traumapunkti. Arvasin tõesti, et tohin seal pärast käte kipsipanekut veidi pikutada, kuigi lootsin, et mulle, niisugusest majast kurjategijate eest põgenenule-pääsenule kas või paariks päevaks kas või enda kogumiseks voodikoht võimaldatakse. Kui olin aga sellise palve esitanud, nähvati: "Teil on ju jalad all ja otsige ise endale voodikoht." Tundsin esmakordselt, et isegi hullumajas ei kohelda selliselt. Nüüd olin siis mina ka jõudnud taasiseseisvunud Eestisse. Ei mingit sotsiaalabi, ei mingit meditsiinieetikat. Raha otseselt küsida ei juleta, aga tagasi küll ei lükataks.

Astusin Mustamäe Haiglast jääkülma õue, pisarad külmusid põskedel. Hoone nurga tagant tuli asotsiaal, kes kutsus endi juurde tuulevarju, mis oli just nendesuguste jaoks Mustamäe Haigla juurde kohaldatud. Kas riik soosis kriminogeenset kontingenti ja asotsiaale sellepärast, et ei olnud odavamat käsutäitjat? Meenub hoiukassas käibemaksu nõutud eakalt härralt kuuldud vihje: "Mis siis ikka! Igal öösel käiakse tööd pakkumas, et keegi kusagil maha lüüa või kellegi korter tühjaks teha. Tulebki hädaga seda teed minna."

Järve Haigla päästis seekord mu elu. Mulle võimaldati kaastundlikult kaheks kuuks voodikoht ja muud haiglatingimused. Ma olen südamest tänulik. Seal külastas lõpuks mind ka politsei, kes minult sotsiaalmajas juhtunu kohta seletuskirja võttis. Mingeid lootusi ta ei andnud, sest tegemist olevat kord juba kriminogeensete elementidega, kelle peale nende hammas ei hakkavat. Huvitav, aga proua direktrissi hammas hakkas! Et ma korteri ära olin müünud, et mul natuke raha oli, teadis üksnes tema. Kas ka tema oli nende käskija ja keelaja? Ometi pidi temast varsti saama kirikuõpetaja, keda tema juhtkonna hulgas isegi ema Theresaks kutsuti. Ah, kust mina, jumalasõnas harimatu, teangi, kes see ema Theresa oli. Elu on ainult kinnitanud varemkogetut - nad ei lähe mulle peale. Haigla sotsiaaltöötaja käis sotsiaalosakonnas minu eest kostmas ja väljakirjutamisel sain kaasa vastava soovituse mulle võimalikult kiiresti elamispind võimaldada. Aga mis jäi saamata, see jäigi saamata: arstid ei olnud nende käsutajad.

Elasin odavates hotellides, soojemal ajal trepikodades. Oma rüüstatud toale lasksin panna uue luku, aga sisse elama minna ma ei julgenud. Ikka ootasin. Pöördusin patsientide nõustaja poole, kus jooksutati ja lubati, aga kõik lõppes väga järsult: üks nõustajatest ("hea ninaga", nagu öeldakse) sattus peale sotsiaalmajades tehtavatele rahalistele mahhinatsioonidele ja ta vallandati päevapealt. Oli kadunud ka mu viimane tugi. Juba Järve Haiglas kuulsin ühelt sotsiaalmajas elavalt vanapapilt, et nende majas on pidevalt tühje tube. Kust tema pidi teadma, kellele need anti. Ise oli ta oma 1toalise korteri vastu sotsiaalmajja ühe toa saanud, mille eest iga kuu 200kr üüri maksis. "Eks nad müüsid mu korteri maha, nii nad pidavat tegema," lisas vanapapi.. Järelikult oli asi ikkagi rahas. Olen mõelnud, milline kullaauk on Nõmme linnaosa valitsuse liikmetele! Millised majad ja millised krundid! Aga ikka on vähe, riigil kui sellisel on muidugi vähe, kui ta niimoodi spekuleerida lubab.

See kõik oleks nagu laim. Kuidas ei tahaks seda uskuda, et nii suures linnas ei leidunud toanurka mulle. Mõõt sai pilgeni täis, kui heade soovituste järgi ühe öö mingis usklike kodus veetsin, kus terve öö üks ühesilmne vananaine mulle rahu ei andnud ja teed Jumala juurde "sillutas".

Raha saab otsa, kõht on enamasti tühi, riided on määrdunud ja juba katki... Rahusteid ma olen varunud ja hoidnud. Teegi taevasse sillutati ära. Mis muud enam ongi vaja. Minu elu ei ole väärt elamiseks...

Ei tule vist imestada, miks on tung kõrgkoolide sotsiaaltöötajate teaduskondadesse meie karjuvalt vaesel ajal nii kõrge!

Kiri leitud järgmisel päeval suitsiiditeinu kõrvalt oma vanematekodu trepikoja eest.

MILVI KARU