Kartul tervisele

Kartuli ürgpäritolu üle on vaieldud tänase päevani. Oli see Tðiili või Peruu? Indiaani hõimud kasvatasid teda juba rohkem kui 4000a tagasi ning austasid teda kui jumalannat. Algul kaevati metsikult kasvavaid kartuleid (mille maitse pidi küll üsna mõru olema), neid kultiveeritigi. Pea avastasid Peruu inkad, et kartul on reuma- ja peavaluvastane ravim. Kartulit hakati kultiveerima Hispaanias ja Itaalias, kuid 17.sajandilgi oli kartul veel delikatess. Euroopasse jõudis kartul 16.sajandil, kuid kuni 19.sajandini peeti teda ka siin delikatessiks. Veel 17.sajandil pidas mõni rahvus kartulit mürgiseks ning omistas talle kuratliku, haigusi põhjustava mõju. Alles pärast viljaikaldusi ja näljahädasid hakati pisitasa kartuliga harjuma. Üldrahvalikuks toiduaineks sai kartul alles eelmisel sajandil. Vaevalt tunnustuse saavutanud, tõusis kartul kiiresti ennenägematusse ausse. Eestimaale jõudis kartul 18.sajandi keskpaiku. Kartuli pikk ajalugu on toonud inimestele nii kurbust kui rõõmu. Sellest ajast, mil kasvatatakse kartulit, kadusid näljahädad Euroopas. Seega tänaseks on kartul botaaniliselt võõramaine tulnuk, maavitsaliste perekonnast vallutanud kogu maailma. Meelepärasemaks kasvukohaks on siiski Põhja- ja Kesk-Euroopa. Praeguseks on aretatud üle 1000 kartulisordi. Kartulist valmistatakse mitusada toodet, nende hulgas etüülalkohol, liim, atsetoon, plastmass, piimhape jt.

Kartuliõisi kasutatakse rahvameditsiinis.

Kartuli biokeemiline kooslus

Kartuli mugulad sisaldavad 14-37% tärklist; kuni 2% täisväärtuslikku valku; õun-, sidrun- ja oksaalhapet; vitamiinidest B1 (0,11 mg%), B2 (0,06 mg%), B6 (0,6 mg%), E, D, K, PP (1,2 mg%), C (26-42 mg%), U, karotiini (11-56 mg%); pektiinaineid; mineraalainetest kaaliumi (568 mg%), fosfori (54 mg%), kaltsiumi (12 mg%), magneesiumi (20 mg%), rauda (0,8 mg%), tsinki, niklit, koobaltit, joodi, kestainet (20-25%).

Kõik taimeosad sisaldavad mürgist glükoalkoloidi solaniini (kõige vähem mugulates). Kevadeks on solaniin kuhjunud mugula "silmadesse" ja koore alla, mistõttu kevadel tuleks toiduks tarvitada kooritud kartuleid. 1 kg keedetud, puhastatud kartulit kindlustab organismi 20% valkudega, 40% süsivesikutega, B-grupi vitamiinidega, 60%, C-vitamiiniga 200%, mineraalainetega, nagu kaalium 200%, magneesiumiga ja fosforiga 50%, rauaga 60%.

Kartul rahuldab meie C-vitamiini vajaduse kuni kevadeni.

Mugula valk on oma koosluselt lähedane inimvalgule, mistõttu omastab organism ta täielikult. Valk asetseb peamiselt koore all, välispinnas. Selle säilitamiseks tuleb kartuli koor õhukeselt eemaldada ja võimalusel keeta koos koorega. Kartul rahuldab meie C-vitamiini vajaduse kuni kevadeni, kuid tuleb teada, et puhastatult ei tohiks hoida kaua rohkes vees, sest C-vitamiin lahustub külmas vees. Keeduvedelik tuleks kasutada teiste toitude valmistamiseks (supid, kastmed, joogid). Vette lahustuvad ka teised vitamiinid, seega kartuli keetmisel tuleb teada, et kartul asetatakse keema keeva, soolaga maitsestatud vette. Solaniin on mürgine aine, mistõttu kevadine kartul asetatakse külma veega keema ja pole soovitav enam koorega keeta. Rahvameditsiinis on raviks kasutatud kartuliõisi ja mugulaid (ka mahla). Kartulit kui põhitoiduainet peetakse õigusega teiseks leivaks.

(Järgneb.)

AIVE LUIGELA