Käegalöömine on halvim

Kord sotsialismiajal rääkis üks saatejuht Kesktelevisioonis: "Kapitalistlikus maailmas on töö leidmine ja töökoha säilitamine peale majandusliku poole ka psühholoogiliselt väga oluline. Kui inimene kaotab töö, kaotab ta töökaaslased ja ka sõpru. Neil pole temaga enam millestki rääkida, teda peetakse hädavareseks jne." Kuulasin ja mõtlesin omaette, milline järjekordne banaalne nõukogude trikk, et lääne ühiskonda maha teha. No kes hülgab oma sõbra, kui too satub hätta? See pole sõber. Kui minu sõbral halvasti läheb, siis on see viimane põhjus, miks talle selga pöörata...

Nii mõtlesin siis. Nüüd oleme mitu head aastat kapitalimaiku ühiskonnas elanud ja pean tunnistama, et valet ses toonases saates kuigi palju polnud. Olen mitu korda töö kaotanud, kord koondamise, kord pankroti tõttu ja iga kord on uue töö leidmine jupp aega võtnud. Et senised töökaaslased kaugeks jäävad, on vist loomulik - nemad käivad seal edasi, sina enam mitte. Kui te just lapsepõlvesemud või üleukse naabrid ei ole, polegi mahti kokku saada. Teine lugu on sõprade ja tuttavatega, kellega kohtud tahes tahtmata ja kui siis jutt läheb sellele, et noh ikka veel tööta?, siis püüa kuidas tahad, varsti on hoiakutes muutust tunda ja mitte positiivsuse poole.

Tahtsin natuke jagada kogemusi. Ja kui ka otsest abi keegi ei leia, ehk paneb see mõtlema mõne edukama (pole temagi raputuste eest kaitstud), kes ei suuda töötus tuttavas peale luuseri kedagi näha.

Pole paremat sõpra kui optimism ja vastupidi - käegalöömine on halvim. Kuni vähegi raha ja füüsiline vorm lubab, tasub tegelda töö otsimisega. Kui tahame uuesti tööd saada, jäägu esialgu kõik muud tahtmised tahaplaanile. Ei tohiks mingil juhul ühestki asutusest või firmast mõelda - ah, seal pole minul küll mingit lootust, seal on nii ja naa... Äärmiselt vale mõtteviis!

Pole vaja mõelda, et see on ehitusfirma, aga mina olen meremees ja ei soovi ümber õppida. Ehitusfirmasid on mitukümmend ja kõik nad pole ühe vitsaga löödud. Võite saada sellise pakkumise, et tuleb soov ümber õppida. Või antud näite puhul - too firma võib esimest korda olla vastu võtnud just mingi sadama või muu merendusobjekti ja satute esimese selle ala inimesena nende silma alla. Ja nemad just mõtlesid, et peaks kellegagi asjatundjatest konsulteerima. See on üks näide, aga sama loogika põhjal ei peaks ühegi eriala inimene ühtegi asutust oma nimekirjast kustutama. Võin oma kogemustest öelda, et kui oskate pakkuda, mitte lihtsalt ei palu või ei nõua, siis enamus asutuste juhte tavatseb "kaupa teha".

Iga tulemuseta tallatud päeva järel on psühholoogiline väsimus järjest suurem. Aina raskem on ennast uuel päeval kõndima sundida ja selle juures viks ja vajalik välja näha. Mõtlesin sellistel päevadel nii: mida rohkem selliseid päevi seljataha jääb, seda lähemale tuleb päev, kui mu asjad korda saavad. Mu eesmärk jõuab lähemale! Kas võib siis selle päeva saabumist tülpides oodata?

Lõpetuseks tilk tökatit sekka. Olen küllaltki suur põdeja ja kord tegin proovi, et ehk jagab keegi usaldustelefonist kosutust. Palun asjaosaliste ees vabandust, sellest on paar aastat möödas, ehk on nüüd midagi teisiti, aga ma ei soovitaks sealt abi otsida. Esimeselt numbrilt vastas unine lapsehäälega piiga ja soovitas juba rääkima hakata, et kaua see sissejuhatus kestab. Panin toru ära ja proovisin teist numbrit. Vastas hääle järgi ehk 50-60a härra, kes lasi mul rahulikult rääkida, aga kui ta vastama asus, ei tahtnud mina temal enam lasta. Selgelt harimatu kõnemaneeriga teatas ta, et see ei ole mure ega kedagi, sellise asjaga pole vaja pead vaevata, mõelgu ma parem muid mõtteid. Seal jutus oli küll pisike iva, aga päris õnnetule oleks see olnud küll ðokk. Ma saan aru, et ei ole piisavalt vahendeid usaldustelefoni käigushoidmiseks jne, aga arvan, et needki tunnid, mis seda suudetakse teha, peaksid seal vastama inimesed, kel takti ja galantsust.

RAINER KIIN