Jontschew tungib Eestisse

Lõppenud menuvõistlus Erki Nool Reval Cup kinkis lisaks hõrgutavatele tulemustele teema meie tippkergejõustiklaste hooldusarstiks kujunevast Alexander Jontschewist. Noole viimase aja ihuarstist Jontschewist on saamas Eesti jõustiklaste abimees Sydney OMil.

Dr Jontschew on üks kolmest osapoolest, kes koostöölepingule alla kirjutaks. Teise ja kolmandana teeksid seda Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Kergejõustikuliidu esindajad. Tekkiva lepingu sünd on jutuks olnud mõnda aega ja jõudnud eesti spordiarstide hulgas hämmingut tekitada.

Saksamaal erakliinikus tegutsev Alexander Jontschew pakkus end eesti atleetidele jõuliselt appi tunamullu, kui ta oli Kadriorus mitmevõistlejate menuvõistlusel ja tõttas appi vigastada saanud Indrek Kaseorule. Veidi hiljem sai tast Erki Noole ihuarst. Veel veidi hiljem leidsid tee Jontschewi juurde ka maratoonar Jane Salumäe ja kettaäss Aleksander Tammert.

Jontschew on olnud eestlaste abistajana abivalmis ja visa. Erki Nool oma imidzhiga on Jontschewi teed Eestisse hõlbustanud.

Eesti nimekad spordiarstid - Eldur Annus, Kaidu Meitern, Rein Jalak - jäid hinnanguis kõrvalt pakutud abi suhtes esialgu napisõnaliseks, viimasel ajal on nad oma arvamuse selgemalt ja jõulisemalt välja öeldud.

Eesti Spordimeditsiini Föderatsiooni president Rein Jalak peab Jontschewi kõrval praktiseerimist noortele füsioterapeutidele ahvatlevaks võimaluseks, kuid kardab, et praktiline elu on teistsugune.

Kaidu Meitern ja Eldur Annus on Jontschewi missioonist kõneldes veelgi kahtlevamad.

Dr Meitern usaldaks eesti spordiarste

Kaidu Meitern: "Ega ma Jontschewi tausta kuigi hästi ei tunne, kuid muidugi tean, et ta on Noole ihuarst. Olen ta tegutsemist paaril korral näinud, Indrek Kaseoruga. Eriti head muljet ei ole jäänud. Kui rääkida Eesti kergejõustikukoondise hooldusarsti kohast, siis peaks kõigepealt lähtuma riiklikust seisukohast. Teine asi, et igal sportlasel võib olla oma arst, kuid koondise arstil on kindlad kohustused, tähtsaim on vastutus. Ma ei tea, kas Jontschewil üldse arstipabereid on - kui jämedalt küsida. Keegi ei ole neid näinud ja ei tea tema taset ka. Saksamaal on kolmkümmend tuhat arsti. Eesti kergejõustikukoondisel peaks olema tasemel arst."

Meiterni sõnul hinnatakse spordiarsti esmalt selle järgi, millise võistkonna juures on ta olnud. Väikeseid oma putka juures tegutsejaid olevat ilm täis. "Teiseks on olulisemad spordiarstid traumatoloogid ja kirurgid - vaadatakse, kuipalju ta opereerib, kui pikk on tema juurde järjekord. On veel palju asju, mille järgi arsti taset saab hinnata."

Meiterni sõnul kutsutakse Jontschewit arstide hulgas füsioterapeudiks, kes rohkem tegelenud keskmeditsiini probleemidega - vitamiinid, teipimised, taastumised... "Ma tunnen saksa kirurge, olen ülemaailmsetel kongressidel nendega kokku saanud, tean Saksamaa koondiste arste. Nemad küll Jontschewit veel ei teadnud. Natuke imelik - Eesti Kergejõustikuliit pakkus, et meie arstid võiksid tema juurde õppima minna. Ma pakuks küll vastupidist - muu maailm, kes ei ole just koondise arstid, võiks hoopis meie juurde õppima tulla. Kus mujal spordimeditsiini tegema hakati kui ikka Eestis, Eesti on vist ka ainuke riik, kus spordimeditsiin on eraldi spetsialiteet."

Meitern meenutab eesti spordiarstide suuri kogemusi tippkoondiste juures, mainib Toomas Savi, Sergei Arefjevit. "Arefjev oli kümmekond aastat N. Liidu koondise arst, mäletan, ta käe all oli kolm meest, kes tegid 8700 punkti, edukaim naine kogus 6800 punkti. Ütleme, et meil, vanematel, pole praegu aega ja mõne kandi pealt oleme lohakamad, kuid leida võiks meilt mõne noore mehe. Küll leitaks, keda koondise arstiks välja õpetada."

Meitern arvab, et meie sportlased lasevad end peibutada välismaa arstide välisest klantsist - meie spordiarstidel ei olevat igakord kohvris kõiki vitamiine, mida vaja, kuid see polevat õnnetus. "Tähtis on, et põhiasjad oleks OK, kogu muu iluravi on rohkem psühholoogiline võte."

Meitern on veendunud, et parem oleks, kui Sydneys toetaks Eesti kergejõustiklasi eesti oma spordiarst. Igal juhul peaks ta olema tasemel, tema tausta peaks olema uuritud, et ta saaks suurvõistlusel rahulikult eesti lipu all marssida. "Et ei oleks nii, et keegi tuleb kuskilt välismaalt, tal on keegi kaasas ja see keegi hakkabki kergejõustikukoondise arstiks. Olen rääkinud soome kolleegidega, seal niisugust asja läbi ei lastaks," põhjendab Meitern.

Samas peab ta loomulikuks, et nii kõva sportlane nagu Erki Nool käib välismaal oma ihuarsti dr Jontschewi juures tuge saamas.

Dr. Annus hindab meie arstid harituks

Eldur Annus: "Ma arvan, et eesti spordiarstid on nii haritud küll - informatsioon on ka piisavalt hea, et teada, milline on mujal maailmas spordimeditsiini tase -, et saaksid meie sportlaste ravimise ja ettevalmistamisega tippvõistluseks ise hakkama. Palgata ja võtta juurde mujalt inimesi, kelle tausta me ei tea - see ei ole õigustatud."

Annuse sõnul pole eesti parimatel spordiarstidel dr Jontschewiga sisulist sidet olnud. "Ta on tegutsenud Noole abilisena ja sellega on abi piirdunud. Rea kergejõustiklasi on ta võtnud uuringutele, kuid meil puuduvad andmed, millega need uuringud on piirdunud, milliseid soovitusi on antud."

Annuse sõnul on olümpialasi ette valmistaval arstil väga suur vastutus. "Kui ta on eesti arst, siis on see tal arstieetika ja diplomijärgne kohustus, kuid võõra riigi kodanikul vastutus tulemuste eest puudub. Kui midagi juhtub või kui on tarvitatud keelatud aineid, siis on raske teda süüdistada. Olümpiakoondiste ettevalmistus peaks olema ikkagi tõsise kontrolli all ja meeskonna käes, kes valmistab eesti olümpialasi ette. See ei ole spordiarstide mure, see on tegelikult alaliitude probleem - alaliit peab hoolt kandma, et tema sportlased saaksid tasemel ettevalmistuse ja ei tekiks meditsiinilisi probleeme. Kui lastakse tegutseda omatahtsi, läheb see spordiarstide kompetentsist välja."

Annuse arvates võib sündiv kolmikleping eesti spordiarstide huve ohustada. Annuse sõnul peaks olema EOK meditsiinikomisjoni ja olümpiakoondise ettevalmistuse eest vastutava tiimijuhi probleem, et nii ei juhtuks.

URMAS ESLON