Arvuti ja teleka põlvkond

Meie peres oli televiisor juba 1956.-57. aastal ja on seda siiani väikeste pausidega. Arvuti on töö juures, kodus veel pole.

Ei mäleta, et me lastena oleks väga hoolega telekat vaadanud; meie jaoks oli see ekraanimürakas ikkagi midagi kolmandajärgulist. Ei seganud ta meie õppimist ega muid huvitavaid tegemisi. Põnevamateks jäid siiski õuemängud kaaslastega, talviti suusaretked ja uisurajad - kõik haarav ja vahva möödus aktiivses suhtlemises omasugustega.

Tänane lapskond redutab põhiliselt teleka ja arvuti ees. Hommikul ärkav jõmpsikas paigutatakse aegsasti teleka ette, et ta istuks seal vaikselt ega segaks täiskasvanute tööleminekut. Nii ei lahku laps teleka eest ka siis, kui multikad lõpevad ja tihtipeale avastatakse ta sealt ka siis, kui töölt õhtul naasetakse.

Arvutiga saavad sinasõbraks juba eelkooliealised, esiotsa huvitavad neid vaid mängud, seejärel surfatakse juba kõrgemal tasemel. Ja nii koolist tulles kuni kooli minekuni. Võib-olla õpivad nad nii midagi eluks kasulikku, midagi, milleni eelmine põlvkond lihtsalt ei küüni. Võib-olla on arvuti informatsioon midagi säärast, milleta elu pole enam elu, milleta ei maksakski elada.

SILLE MAKSIMOV,
peatoimetaja