Ateroskleroos pole mõnus haigus

Tean seda omast käest. Ta on mul küljes (ehkki seni mitte üliväga häirivana, kui mitte arvestada 1982.a novembris üle elatud südame tagaseina infarkti) juba üle 20 aasta.

15.sept k.a Terviselehes vastas proviisor Kaljo Mandre ühe tallinlasest lugeja kirjale, kes soovis teada ravimtaimi, mida kasutada vanemas eas veresoonte lupjumise ja pearingluse korral. Viimane ongi sageli just esimesest tingitud.

Vastus oli igati asjalik. Püsti jäi ainult küsimus - kui paljudele ateroskleroosihaigetest (e lubjastunud veresoontega inimestest) soovitatud nõuanded praktilist tulu suudavad tuua?

Võilill ja harilik mailane

Tema poolt välja pakutud head ravimtaime võilille tunneb igaüks. Esmajoones soovitab ta süüa salatina noori värskeid lehti ja õisikuvarsi. On iseküsimus, kui paljud tänapäeva hellitatud maitsemeelega inimestest suudavad nende piimmahla mõrukibeka maitsega harjuda. Arvatavasti oleks mõnelegi suupärasem prantsusepäraselt valmistatud noortest võilillelehtedest salat, ehkki ka selles säilib kergelt mõrkjas maitse. Selle salati kasutusaeg piirdub vaid kevadega, sest tarvitada soovitatakse ainult võilille noori lehti-pisikuvarsi. Teisena mainib hr Mandre harilikku mailast, seda kasutamiseks nii iseseisvana kui ka koos kibuvitsamarjade ja kõrvenõgeselehtedega. Mäletan, et tuntud proviisor on seda ravimtaime soovitanud ennegi mõnede teiste haiguste raviks. Apteegi peale ei saa kõikjal enamasti loota ja ma kardan, et looduses tunnevad seda vähesed, põhiliselt ravimtaimede entusiastid. Koguda oleks aga tark ainult kindlalt tuntavat taime. Kahjuks on meil vastava kirjanduse värvitrükipildid paraku sellised, nagu nad on. Kord lehitsedes seeneraamatut ja ühte seent silmitsedes tundus seen kuidagi tuttavana, aga äratundmiseks siiski võõrana. Lugesin alt, et on kuuseriisikas. Ammune lapsepõlvetuttav, aga raamatus soovis jääda inkognito. Seega olen kindel, et mailase kasutajaskond jääb vähemalt esialgu kesiseks.

Ateroskleroosihaigeid e lubjastunud (või lubjastuvate) veresoontega inimesi on Eestis kahtlemata rohkem, kui julgeksin arvata. Ei ole juhtunud kuulma-lugema, et keegi oleks sellest tõvest täielikult terveks ja veresoonte noorusliku elastsuse tagasi saanud. Nooremaks ei muutu ju keegi. Küll saab aga selle haiguse arengut pidurdada ja koguni peatada - tervis võib paraneda isegi jõudsasti. Tulemus on parem, mida varem ja tõsisemalt haigusega võitlema hakatakse, mida järjekindlam ollakse.

Kirjanduses soovitatakse teha igal kevadel ja sügisel läbi paarikuuline taimeravi-kuur. Pakuksin ravi- ja profülaktikavariantide rohkendamiseks välja mõned üldtuntud ravimtaimed, mille seast võib igaüks valida endale paremini kättesaadava(d). Pikemaaegsete ravikuuride puhuks olen juhtunud lugema dr Aili Paju soovitust kasutatavate ravimtaimede aeg-ajalt vahetamist. Seda tuleb teha eriti siis, kui mõne taime tarvitamisel peaks ilmnema negatiivseid kõrvalmõjusid.

Kuidas ravimtaimi korjata

Taimi (või nende maapealseid osi) soovitatakse korjata põhiliselt õitsemise ajal (alltooduist on erandiks paiselehe lehed), kuiva ilmaga ja mittesaastatud kohtadest. Korjamisel ei tohi teha muidugi platsi puhtaks, vaid nö harvendada. Ravimtaimi ei kuivatata päikese käes ega hoita kilekottides. Enne tee valmistamist soovitatakse (toimeainete parema veeldumise huvides) droog peenestada. Tee tuleb pärast valmimist kurnata, keetmisel ära auranud veekogus soovitatakse taastada (esialgse mahuni). Ei soovitata valmistada korraga üle 2 päeva vajaduse.

Harilikku vaarikat korjatakse õitsemise ajal mais-juunis.

Kanarbik. Kasvab kuivades metsades ja rabamännikutes, õitseb juulist septembrini. Säilivus 2a. 1 spl kuiva ürti 500 ml (0,5 l) vee kohta, lasta tõmmata 30 min. Juua ära päeva jooksul tee asemel. Vastunäidustusi ega negatiivseid kõrvalmõjusid ei ole.

Harilik vaarikas. Kasutatakse nii mets- kui koduvaarika lehti, kusjuures eelistatakse esimesi. Korjatakse õitsemise ajal mais-juunis. Säilivus 2a.

10 g kuivi lehti 1 kl (200 ml) kuumale veele, keeta 10 min. Juua 1/2 kl 3 korda päevas.

Vastunäidustused (millal ei tohiks kasutada):
a) salitsülaatide (estrite) talumatus;
b) oksalatuuria (oblikhappesooladest sadestunud neerukivide olemasolu);
c) podagra;
d) glomerulonefriit (neerupõletik mõlemas neerupäsmakeses).
Kui ei eksita vastunäidustuste vastu, kasutamisel ebasoovitavaid kõrvalmõjusid ei ole.

Metsmaasikas. Taime võib edukamalt leida mõneaastastel raiesmikel. Õitseb alates mai lõpust, lehti korjatakse põhiliselt juunis, kõlbmatuteks ei peeta ka veel juulikuu omi. Säilivus 1a.

20 g lehti 250 ml kuuma vee kohta, keeta 10 min, lasta tõmmata 2 tundi. Pärast kurnamist soovitatakse ka droog kuivaks pigistada. Võtta sisse 1 spl 3 korda päevas.

Vastunäidustused:
a) allergilised reaktsioonid;
b) tundlikkuse tekkimine.
Kõrvaltoime: ülitundlikkuse puhul võimalik lööve, sügelus, oksendamine, lämbumistunne.

Paiseleht. Sagedamini leiab kraavikallastelt ja (eriti söötis) põldudelt. Lehed ilmuvad pärast õitsemist, mais. Korjatakse põhiliselt juunis-juulis. Soovitatakse kuivatada lehe alumine pool ülespoole ja kuivatamise ajal mitte segada. Isiklikult olen neid lükkinud kuivatamiseks sukanõela abil 0,5 või 0,6 mm tamiilile (tehisjõhvist õngenöörile).

1 spl lehti 1 kl (200 ml) keeva vee kohta, lasta tõmmata 30 min. Võtta sisse 1 spl 4-6 korda päevas.

Kasutamisel mingeid vastunäidustusi ega kõrvalmõjusid ei ole.

Mustsõstar.Kasvatatakse aedades, kuid sageli võib leida ka lodumetsades ja kraavikallastel. Musta sõstra võib teistest sõstrapõõsastest kõige lihtsamini eristada nende lehtede tugeva omapärase lõhna põhjal (lehte katki hõõrudes). Lehti kogutakse õitsemisajal mais. Säilivus 1a.

3-5 g kuivi lehti 1 kl keevale veele, lasta tõmmata 10-20 min. Juua 1/2-1 kl 2-3 korda päevas tee asemel.

Vastunäidustused:
a) oksalatuuria;
b) olla ettevaatlik alahappesusega gastriidi (maokatarri) korral.
Negatiivseid kõrvalmõjusid ei mainita.

Mustsõstra lehti kogutakse õitsemise ajal mais.

Põldmurakas (e põldmari). Lääne-Eestis ja saartel leidub taime rohkesti, sinna sobib soovitada ka retsepti: 1 klaasile keevale veele 2 tl (soovitatavalt suve esimesel poolel korjatud) kuivi lehti, lasta tõmmata 15-20 min. Jaotada päevas sissevõtmiseks 3 korrale.
Vastunäidustusi ega kõrvalmõjusid ei ole teada.

Harilikku raudrohtu kui üldtuntud ravimtaime, mida võib Eestis leida praktiliselt kõikjal ja mille ürti oleks jõudus korjata, soovitab Tatjana Gorbunova oma raamatus "Ravimine taimedega" (1995) ka ateroskleroosi raviks (lk 58). Sama teose lõpuosas on aga mainitud vastunäidustuste hulgas ka trombisoodumust (lk 413).

Juba noorpõlves võib hakata, põhiliselt kolesterooli mõjul, tekkima arterite sisepinnale sadestusi. Kui sinna hakkavad lisanduma juba kaltsiumisoolad, võime rääkida arteri "kõvastumisest" (lupjumisest). Ladestumine ei pruugi olla arteriseintel ühtlane. Tekivad nn skleroosikolded - kohad, kus intensiivsemal sadestumisel arteri verevoolutee tunduvalt aheneb. Normaaltingimustes vabalt voolav veri muutub skleroosikolde ahenenud kohas ringlevaks, mis suurendab seal vere hüübivust. Sellistes kohtades võib tekkida verehüüve e tromb. Kui ummistus toimub pärgarteris, ei pruugi südameinfarkt enam kaugel olla. See on Tarho Toivoneni "Südameraamatus" ("Valgus, 1998) toodud mõnede seisukohtade lühike ja lihtsama sõnastusega kokkuvõte.

Kas võiks lubjastunud veresoontega inimestest keegi kindlalt väita, et tal ei ole trombisoodumust? Ütleb ju rahvatarkuski - parem karta kui kahetseda. Sellele võiks ka ateroskleroosihaige mõelda enne raudrohutee (ükskõik millise haiguse raviks) pikemaaegselt tarvitama hakkamist.

Kuidas aga kolesterooli hulka veres toitumise valikuga vähendada, selle kohta võib mitmeid nõuandeid lugeda ka Anu-Helju Tääri artiklist "Retseptid kolesterooli vähendamiseks" (Terviseleht nr 25, 22.06.1999, lk 5). Kasulikku teavet saab ka 10.veebr Terviselehe 8.leheküljelt.

HEINO SÕRM