Meditsiin ja tervis. Kaks eri asja?

Meditsiin ja tervis on kaks eri asja. Seda väidab juba aastaid ka Eestis tegutsev Harkovi arst Vitali Dobrovolski (58), kes aitab alkoholist, tubakast ja narkootikumidest sõltujal oma pahest vabaneda.

Kolmkümmend aastat tagasi, pärast meditsiiniinstituudi lõpetamist Ukrainas pidanuks Vitali Dobrovolskist saama lastearst. Paraku osutus doktor mittestandardseks: ta oli valmis tegelema teadusega ja olema kuulekas targale ja tugevale professorile, kuid mitte keskmisele nõukogude teadlasele.

Noor Dobrovolski valis teise tee, siirdudes oblasti psühhiaatriahaiglasse, kus ravialuseid kaks tuhat. Ta on kogu aeg püüdnud leida kohta, kus saaks olla maksimaalselt kasulik. Meedik, sõltumata tasemest, on tema silmis alati teener, mitte enam.

Dobrovolski ei usu meditsiini päästjavõimesse. Teda ei veena arstid, kes ütlevad: "Kui te pöördunuks minu poole viis minutit hiljem, oleks te juba surnud."

Ta peab halvaks arsti, kes võtab liiga palju enda peale, otsustades, kui palju kellelegi meist on elu antud. Kuid on veel halvem, kui arst ei võta enda peale midagi, leides, et haigus on ravimatu.

"Ma jälgin inimese kannatusi," ütleb Vitali Dobrovolski, "aga mitte ainult. Otsin tema seisundile vastavat otsust, et ta suudaks oma raskustest väljuda."

Lihtsad laused doktori jutus vahelduvad filosoofiliste mõttejuppidega, ta põikab meeleldi poliitika, rahvussuhete, majanduse valdkonda. Eriti tähtsaks peab kultuuri. Inimesed ei taha ega suuda arutleda elu mõtte üle, selle üle, mis järgneb pika-pika aja pärast, eesmärgistades ainult tänase päeva. Teaduse ja tehnika progress on nende elust välja lülitanud väga tähtsa elemendi - kuulata sisemist häält, jõuda selgusele iseeneses ja vastata küsimusele, mis on peamine, materiaalne või vaimne."

Teispool barrikaadi

"Minu elukutse on meditsiiniline," möönab doktor Dobrovolski, "aga ma asun samamoodi teisel pool barrikaadi, nagu see üle tee asuv kasiino (doktor viitab aknatagustele neoonkirjadele). Kasiinol pole filosoofiat ja ka olulisel osal medistiinist pole filosoofiat. Omamata filosoofiat, oleme nagu leheke puult, lastes end pillutada ühest tänavanurgast teise."

Vitali Dobrovolski kõrvutab ennast kunagiste vene kunstnike-peredviiznikutega - edasiviiva, edumeelsega. Ta peab ennast kuulsa ukraina teadlase Aleksandr Dovzenko (veel kuulsama filmikorüfee nimekaim) õpilaseks.

Dovzenko oli üks esimestest, kes tõi meditsiini kodeerimise ja saavutas tulemusi, milleni polnud varem keegi küündinud.

Dobrovolski: "See on õpetus iga inimese võimalusest ja seaduslikust õigusest valida endale teine tee. Sealjuures nii kauaks, kui ta ise tahab. Meedikud järgivad Dovzenko õpetust, aga see pole mingilgi määral meditsiiniline. Kõhklejad sellele teele ei lähe."

Kodeerimine on harkovlase sõnul hüpnostressi teraapia. Dobrovolski seletus: "Teatud aja jooksul on inimene väga sisendusaldis. Lühikese ajaga, paari tunni jooksul, tunnevad inimesed väga tugevaid emotsioone, elavad kõike sügavalt läbi ja transleerivad oma emotsioone kõrvalseisjale."

Mõjukaima impulsi tema valikuteks, ka sõiduks Eestisse, andis Dobrovolskile Dovzenko. Kümne aasta jooksul, mil Dovzenko oma uuenduslikke mõtteid jagas ja õpetas - tema juurde sõideti kaugelt -, ei käinud teda kuulamas üksi Eesti arst. Loomulikult teati siin, mida Dovzenko meetodid endast kujutavad. Mõned Eestis isegi kasutasid üht-teist tema õpetusest.

Harkovlasel on asjade kohta oma nägemus.

Alkohol nagu aatomienergia

Vitali Dobrovolskil on Eestis töötamiseks luba olemas, Tallinnas tegutseb tema loodud ühing. Ta püüab aidata mõnuainetest sõltujaid. Nii lapsi kui täiskasvanuid.

"Alkoholi, tubaka ja narkootikumide nautimine on võrreldav aatomienergiaga. See tee viib tupikusse. Sajandite jooksul on need produktid oma headtegeva rolli täitnud. Täname neid kui ajaloolist anakronismi, nagu ka võimsat aatomienergiat."

Kui Maaga midagi juhtub, siis kuidas me ka oma arengus ei pingutaks, ainult superrikkad meist võiksid planeedilt ära lennata. Nendest pole doktoril kahju. Tal on kahju tubakatööstuse reatöölisest, mitte selle tööstuse lipukandjast, kes heidab küüniliselt kõrvale suurema osa inimlikest moraalinormidest, kuna need takistavad tema äri. Tubakatöösturil pole sooja ega külma, et tema töö tulemus eelkõige noorte tervisele hukutavalt mõjub.

Kolme peaga lohega võitlemiseks kulutab doktor Dobrovolski suurema osa oma ajast. Nõudlus tema nõuannete järele on lähenemas suutlikkuse piirile - mullu viibis ta kodus vaid 18 päeva.

Katseid ablettide abil joomisest vabaneda peab Dobrovolski kõrvalteeks, mis ei vii inimkonda niipea sinna, kuhu me tahaks: "Muidugi oleks lihtne miski alla neelata ja hädast vabaneda. Põigata korraks kirurgi juurde, et midagi ülearust ära lõigataks - sina arvasid ja kirurg otsustas, et miski on liigne! See on illusioon."

Harkovlasel on asjade kohta oma nägemus. Ta ei kiirusta neid korraga välja käima. Ta käib tihti Eestis, kes huvi tunneb, saab tema metoodikast aimu, kui külastab tervishoiumuuseumi, kus Dobrovolski oma patsientidega kohtub.

Viimasel ajal töötab Dobrovolski palju allergikutega, nii laste kui täiskasvanutega. Võitleb füüsilise, aga ka sotsiaalse allergia vastu. Üheksakümnendate aastate teine pool on tootnud talle ohtralt sõjaveteranidest hoolealuseid. Sageli tuleb aidata vangis istunute perekondi.

Sageli Eestis

Vahel tunneb Dobrovolski endas tahtmist tegelda üksnes uurimistööga. See on võimatu - liigpalju on inimesi, kes vajavad abi kohe.

Tema Tallinna-programm nõuab sagedast Eestis käimist. Ettevõtmine pole odav. On tekkinud sponsorid, kes nõustusid teda rahastama. Abivajajaid külaline Ukrainast paljaks ei tee, osavõtt tema seansist maksab 10 krooni.

"Hea arst saab alati söönuks," ütleb ta. "Meditsiin on ainuke humanitaarne valdkond, kus kõrge professionaalsus ei lase kunagi nälga surra. Hea on arst, kes väga tahab oma patsienti aidata. Haige tunneb selle ära."

Enamik Vitali Dobrovolski poole pöördunutest on raskeid kannatusi läbi elanud. Mõned neist on elust lahkunud. Mõned veel tahavad midagi muuta. Mõned hoolealustest "elavad ja õitsevad." Nad on üle ilma laiali. "Vist ainult Antarktikas pole neid."

Vitali Dobrovolski on pälvinud terve rea kõrgeid autasusid. Meie jaoks kõnekaim on maailmakuulsa nõukogudeaegse teisitimõtleja akadeemik Andrei Sahharovi medal. Oma autasudest ei poetanud doktor Dobrovolski sõnakestki, sellest sosistas ajakirjanikule seansi ajal kõrva tema assistent Tatjana Kazakova.

Ukrainas suhtutakse Dobrovolskisse erinevalt, nagu eeldada võikski. Raskusi tekib tal siiki mitte meedikute, vaid tervishoiu korraldajatega.

Vitali Dobrovolski on nõus laskma ennast nimetada ekstrasensiks. Tingimusel, et "ütleja silmis pole sõimu."

"Olen ekstrasenss-kuulaja. On ka ekstrasenss-nägijaid. On olemas meditsiin, mis lähtub palvest, kutsest, teatud helist. See on väga raske osa meditsiinist, nõudes piisaval määral häälestust, kindlaks kujunenud vaateid."

Kas ka usku kõigekõrgemasse?

"Jah," nõustub ekstrasenss, "aga mitte ühesse jumalasse. Ravija peab tunnustama kõiki inimkonna ajaloo jumalaid - tunnetama seda kõike inimeses, kes tema poole pöördub. Oleme meedikud-teenrid. Ekstrasensoorika on instrument."

VALERI MAKSIMOV