Mida meiega teevad värvid?

Talv on nagu must-valge film, kevadel muutub ümbritsev juba rõõmsamaks, suvest ja sügisest rääkimata. Värvid saadavad meid hällist hauani. Kuidas need värelused meie meeltele mõjuvad, mismoodi elu mõjutavad, pole vist sugugi nii lihtne ära arvata. Ju leiavad värvid tee meie alateadvusesse, segades seal nagu mikseris segu, mis meis segunedes võtavad, annavad, lisavad, kergitavad, vähendavad... Inimorganism on ju nii tundlik ja ettearvamatu. Me ei tunne veel mammutosagi iseendast.

Miks me vahel valime kollase või punase riidetüki, miks meile meeldib mõnel eluperioodil hoopis sinine. Miks oleme võlutud, kui näeme punaseid või valgeid roose? Miks oleme vallatud just teatud värvi silmadest, päikesepruunist jumest, värvikatest õnnesoovikaaridest, erksatest kingitustest ja isevärvi rakettidest?

Ja kas pole üldjuhul nii, et meile avaldavad muljet enam koloriitsed inimesed, värvikad persoonid, kes suudavad oma käitumisega tuua meie rutiinsesse ellu ohtralt värve, lõhnu, valgust, valu - sõnaga, kapaga elamusi. Miks me ei märka endi kõrval halle kujusid, neid, kelles näib kõik vaikivat ja tuhm? Inimene ihaldab turgutust.

Lugesin kuskilt, et nõiad näevad inimesi värvilistena ja vastavalt värvile suudavad nad teha ka inimese kohta järeldusi. Ju on selles tõetera, et nii nagu inimese liigutused ja sõnad, reedavad ka värvid, olgu nad siis nähtamatud või nähtavad, inimese mõtteid ja tundeid.

SILLE MAKSIMOV,
peatoimetaja