Vanaisa prillid

Lauluväljaku peatuses vinnab ennast bussi eakas naisinimene. Tugevalt meigitud, moekalt paljapäi, kirsikarva soenguseitlis triip hõbedat. Näen, et tal pole kerge seista: nõukogudeaegne kuulikindel karakullkasukas varjab oma poolteist tsentnerit eluskaalu. Tõusen püsti, pakun istet.

"Miks ma istuma pean? Kas arvate, et olen teist vanem või?"

"Ei, ei, ma arvasin, et ..."

"Muidugi arvasite, et olen vanem. Vaadake, misuke te ise välja näete, kortsus nagu..."

"Arvasin, et teil on ehk raske seista," jõuan vahele poetada.

"Ahsoo, arvate, et olen paks, jah? Teate, teie proua olete ise ka saledast inimesest väga kaugel, sellepärast ei maksa teise inimese üle irvitada!"

Mis sa hing enam oskad kosta. Vajun istmele tagasi ja teen näo, et mind huvitab hoopis suur laev Russalka taga reidil.

"No on ikka inimesed endast heal arvamisel," arutleb punapea häälekalt edasi."Oleks veel ise ei tea kes, aga muudkui teisele nina peale kargama."

Bussitäis rahvast vaikib ja kuulatab. Vene rahvusest sõitjad, kes on alati varmad arvamust avaldama, ei saa sõjakast sõnelusest aru. Eestlased, teadagi, sõna sekka ei kosta, vaid talletavad mõnuga etenduse üksikasju.

Samal päeval saan teisegi samalaadse eksimusega maha, ainult et see teeb mulle nalja.

Söön kesklinna kohvikus saia. Lauda istuvad ka meeldivalt odoreeritud ja raseeritud seitsmekümne ringis mees ja nii umbes teise-kolmanda klassi poiss. Söövad-joovad oma söömist-joomist, taat loeb aknalaualt võetud ajalehte. Kui nad läinud, märkan, et papi unustas prillid lauale. "Hei, su vanaisa prillid!" hõikan poisile, kes ukse taga koolikotti selga upitab.

"Häh, ta pole mu vanaisa, ta on mu isa," täpsustab noorsand. Taadil ongi veel hea kuulmine: kümne sammu tagant lendab minu suunas pilk, mis tahaks tappa. Aga põrmustav nool tabab mul hoopis neid ajurakke, mis naerma ajavad. Naeran nagu napakas keset tänavat, nii et silmad märjad. Siis aga virgub minus päevakohane nõuanne, mis sõnaliselt kõlaks nii: uusrikkad ärimehed, kes te ridamisi olete omaealised abikaasad põlvkonna võrra nooremate vastu vahetanud, kasvatage endale aegsasti paks nahk selga. Et kui lasteaias või koolis mõni jõnglane teie teise või kolmanda kurna järeltulijale hõikab järeltulijale hõikab "Kuule, sulle tuli vanaisa järele!", et te siis väga häbisse ja kurjaks ei saaks.