Doonorlus on pop

Majandusõiguse ja Poliitika Instituudi 3. kursuse tudeng Ene Rahu (28) annab verd juba seitsmendat korda ja ütleb, et teeb seda meelsasti ka edaspidi. Miks? "Saan oma tervise kohta palju informatsiooni ja pealegi tunnen ennast pärast seda hästi."

Doktor JULIA TAMME, Põhja-Eesti Verekeskuse arst, lisab, et doonorlus on muutunud popiks ja verd käib loovutamas just rohkesti üliõpilasi.

Kui palju verd Ene Rahu loovutas?

Ühekordne vereannetus on kõigile ühesugune - 450 milliliitrit, niisugust doosi kasutab terve maailm, ja sellega võib aidata mitut patsienti. Meditsiin vajab verd pidevalt ja kaugeltki mitte üksi kirurgia, vereteenistus on seotud kõigi meditsiiniharudega.

Kui see 450-milliliitrine doos on steriilsesse nõusse voolanud, mis saab siis verest edasi?

Veri ei lähe tavaliselt kasutamisele tervikuna, vaid see separeeritakse komponentideks: erütrotsüütideks (punalibledeks), trombotsüütideks (vereliistakuteks) ja plasmaks. Peale nende esinevad veres veel valgelibled ehk leukotsüüdid. Kõik osised säilitatakse eri tingimustes: punalibled +2 - +6 C juures 35 päeva jooksul, trombotsüüdid + 22 C juures 5 päeva, plasmat võib - 30 C juures hoida terve aasta. Veri lahutatakse komponentideks sellepärast, et haigele on peaaegu alati vaja ühte kindlat komponenti, mitte täisverd. Erütrotsiitide suspensiooni kantakse haigetele üle verekaotuse korral, mis võib tekkida operatsioonide ja traumade puhul. Erütrotsüüte ehk punaseid vereliblesid vajatakse kindlasti ka aneemia (verevaesuse) puhul. Punased vererakud sisaldavad hemoglobiini, mis transpordib hapnikku kopsudest keha kudedesse. Plasma koostises on lihtsustault vesi, sool ja valgud. Plasma valgud sisaldavad hüübimisaineid. Hüübimishäirete (näiteks hemofiilia) korral kantakse patsientidele üle plasmat või plasmast valmistatud hüübimisfaktoreid. Trombotsüüdid osalevad samuti vere hüübimise protsessis, trombotsüütide languse korral (vähktõbi, leukeemia) kantakse haigele üle trombotsüütide kontsentraate. Plasmast valmistatakse valgu preparaati albumiini, mida vajavad põletustega, maksa- ja neerukahjustustega haiged. Immunoglobuliine, mis samuti plasmast valmistatud, kasutatakse paljude haiguste, eriti nakkushaiguste, profülaktikaks ja raviks.

Ene Rahu annab verd juba seitsmendat korda ja leiab, et pärast seda tunneb ta end hästi.

Mis saab vereandjast edasi?

Vere andmine kestab kuni kümme minutit. Punktsioonikohale jäetakse kolmeks tunniks elastikside, doonor puhkab veerand tundi, joob mahla, teed või kohvi, sööb küpsiseid. Sel päeval ei tohiks ta teha rasket füüsilist tööd, aga muus osas on kõik edaspidine tavapärane elu.

Nüüd aga alustame otsast ja palume doktor Tammel öelda vereandmise - selle noorsoo hulgas nii popi toimingu käsulauad.

Verd ei tohi anda isikud, kel endal või ta partneril olnud positiivne AIDSi test. Kui te ise või teie seksuaalpartner on süstinud narkootikume. Kui teie või partner olete elanud AIDSi viiruse kõrge esinemissagedusega piirkonnas või kahtlustate AIDSi või hepatiiti nakatumist, sest vereanalüüs näitab nakatumist alles 2-12 kuu pärast, aga veri on sel ajal nakkav. Verd ei tohi anda ka mees, kes on olnud seksuaalvahekorras mehega.

Need keelud on absoluutsed, tingimatud. Aga teatavasti vastab loodetav doonor kirjalikult veel tervele pikale reale küsimustele ja kinnitab nende õigsust oma allkirjaga?

Lühidalt öeldes: see kõik on selleks, et minimaliseerida nakkuse ülekandmise ohtu.

Aga kõik jah või ei vastused märgib inimene verekaardile ju vaid ausõna peale?

Sellepärast ongi vereandmine tänapäeval tasuta, et tulevane doonor ennast raha pärast tervemaks ei tunnistaks. Kõik meie doonorid loovutavad verd ainult missioonitundest vere vajajate vastu, see on suurim kingitus, mida terve inimene saab teha kaasinimese heaks, ja endagi tervise huvides, sest doonorlus on järjepidev tervise kontroll. Aga enesestmõistagi ei piirdu me verekeskuses vaid doonori enda ütlustega. Kõigepealt määrame laboratooriumis sõrme otsast võetud veretilgast hemoglobiini, mis näitab, kas veri on piisavalt tugev. Hemoglobiini peab naistel olema vähemalt 125 g/l, meestel vähemalt 135 g/l. Võetud 450 milliliitrises veredoosis määratakse veregrupp ja veri uuritakse HIV-viiruse (AIDSi), hepatiit B ja C ning süüfilise suhtes, samuti tehakse maksafunktsiooni analüüs. KÕIK ANALÜÜSID ENNE VERE VÄLJASTAMIST PEAVAD OLEMA NORMIS, KA KÕIK VERE ÜMBERTÖÖTLEMISE VAHEETAPID ON BAKTERIOLOOGILISE KONTROLLI ALL:

Need saladuslikud veregrupid... Hitleri eriväeosas SS-is oli veregrupp meestele kaenla alla tätoveeritud, et kiire vereülekande vajadusel oleks see käepärast. Ka nõukogude passi võis lasta veregrupi sisse kirjutada. Mitu veregruppi eksisteerib?

Kuigi maailmas ei ole kaht inimest täiesti kokkulangeva veregrupiga, määratakse neli suuremat veregruppi: 0, A, B ja AB. Veregruppi enam passi ei kirjutata, sest sellest võib pigem kahju kui kasu tõusta. Võõra passi, seega ka võõra veregrupi "omastanud" inimene võib näiteks avarii või muu õnnetuse korral, mis nõuab vereülekannet, teise ilma minna. Tegelikult ei tehta küll ühtegi vereülekannet veregruppi määramata, olgugi inimene oma veregrupi õigsuses veendunud.

Mida tähendab sünnitusel ilmnev reesuskonflikt mõne ema ja lapse vahel?

Pärast veregruppide avastamist läinud sajandi algul päästeti seetõttu palju inimesi juba I maailmasõjas. Ometi tekkisid mõnel patsiendil sobiva vere ülekandel lausa saatuslikud reaktsioonid. Mõni ema võis sünnitada sobiva veregrupiga, ometi verevaese lapse. Alles 1939. aastal avastati reesussüsteem. Sünnituse korral on see lihtsustatult nii: kui emal on sündimas reesuspositiivne laps, ema ise on aga reesusnegatiivne, tekivad ema veres antikehad reesusfaktori vastu, mis ohustab loote arengut.

Kas näiteks A veregruppi saab üle kanda ainult A grupi verega inimesele, B gruppi B grupile ja nii edasi?

Üldjuhul kantakse üle ikka vastavat veregruppi, nii et doonoril ja retsipiendil on üks ja sama veregrupp. 0 reesusnegatiivse veregrupi erütrotsüüte võib kasutada ülekandeks teiste veregruppidega haigetele, sest nad ei sisalda ei A, B ega reesusantigeene. Tänapäeval määratakse doonoritel ka kell-kuuluvus. Suurem osa inimestest on kell-negatiivsed, vaid ligikaudu 7-8 % on kell-positiivsed. Vereülekandel jälgitakse, et kell-negatiivne patsient ei saaks ülekandeks kell-positiivseid erütrotsüüte. Kindlasti tehakse enne vereülekannet individuaalne sobivuse proov ülekantavate erütrotsüütide ja patsiendi vere suhtes.

Mida peaks inimene peale veel enne vere andmist teadma?

Esmadoonori vanus on 18-60 aastat, kui 60aastane inimene on hea tervise juures, võib ta vereandmist jätkata 65. eluaastani. Kehakaal peaks olema vähemalt 50 kilo. Vereandmisel ja sellele eelneval päeval ei tohiks süüa rasvast toitu ja toit peaks olema vedelikurohke. Kolme tunni jooksul enne vere andmist peaks aga kindlasti sööma. Naised võivad anda verd 3-4 korda, mehed 4-5 korda aastas, vaheaegadega vähemalt kaks kuud.

JUTA ÜTS