Maratoonar sööb ja joob

Külli Kaljus on end jooksnud maailma paremate orienteerujate hulka (mullu MMil seitsmes), läinud aasta lõpul Frankfurdis kerkis ta ajaga 2:49.23 esile ka klassikalises maratonijooksus. Mõlemad alad sunnivad tegijat kõige muu kõrval jälgima, mida süüa, mida mitte.

Külli Kaljus on aastaid talunud suuri treeningkoormusi, taastumiseks on kulunud kõige muu kõrval rohkesti toitu. Küsimus ongi, mil määral on ta saanud toitu nautida lihtinimese kombel ja kui palju ning piinlikult on tulnud jälgida, mida üldse suhu panna.

"Ega ma mingit väga ranget menüüd endale küll ei koosta - tuleb süüa seda, mida poest on võtta. Kuid olen võtnud suuna süüa võimalikult tervislikult. Vähem rasvast ja paljaid süsivesikuid - saiu ja komme. Vahest premeerin end ka millegi magusaga. Põhitoiduks on aga ikka piimatooted, igasugused teraviljad, puu- ja juurviljad," kuulutab Kaljus ja annab ühtlasi märku, et elab lihtinimese kombel. Ja lisab, et mõned asjad - näiteks pekine liha - pole talle lapsepõlvest alates mitte kuidagi suhu läinud. "Seda ei söö ma raha eest ka," on ta veendunud.

Süüa tuleb nii, et energiat jätkuks

Võrreldes noorpõlvega on toidulaud siiski muutunud, sest on tekkinud võimalus kätte saada varasemast erinevat toitu. Aga ka seetõttu, et nüüd tuleb elada iseseisvat elu. "Lapsepõlves vaatasid, mida ema lauale pani. Ses suhtes on mul praegu küll hoopis teistsugune menüü võrreldes sellega, kui lähen koju ja mida seal ema lauale paneb."

Elu on teinud väljakutseid - tõsinenud spordiharrastuse tõttu tuli hakata sööma veidi erinevalt kui varem, mullu tipporienteerumisest maratonijooksuni jõudnul tuleb nüüd samuti arvestada uusi nüansse. "Treeningmahud lähevad suuremaks, peab vaatama, et energia toidust tagasi saaks. Nüüd söön rohkem ka pastatooteid, mida muidu nii ei sööks."

Et mõistlikult ja kasulikult süüa, selleks ta tohtrite ja toiduasjatundjate nõuandeid eriti ei kasuta. "Põhilised on ikka enda kogemused ja tõekspidamised. Treenerid ka mõnikord aitavad. Eriti on see oluline siis, kui vaja lisavitamiine või -mineraale võtta. Siis on teiste nõuandeid vaja."

Samas arvab Külli, et organismile tuleb anda seda, millega organism harjunud - pole suurt vahet, kas on võistlusperiood või rahulik ettevalmistusaeg. Need kaks aega olevat kokku sobitatavad niisama hästi nagu tipporienteerumine ja kergejõustikki. " Tuleb lihtsalt kalenderplaanid kõrvutada, noppida välja olulisem, nii või naa ei jõua ma kõiki starte teha ei orienteerumises ega ka jooksmises. Tuleb endale seada prioriteedid ja eesmärgid. Siis saab küll," on kahe ala jünger veendunud.

Hiinas pakuti koera- ja ussiliha

Külli on jooksnud ja orienteerunud paljudes riikides, talle on tuttavad erinevate riikide metsad ja toidulauad. Igal pool omad tavad. "Euroopas on kohati üsna raske - toitumisharjumused on erinevad, ei ole alati seda saada, millega oled kodus harjunud. Kogemused on näidanud, et endal peab olema üks müslikott kodunt alati kaasas, oma kodupärast musta leiba ka. Seda ei pruugi sealt alati saada."

Välisriikides tiireldes on ette tulnud üpris eksootilist toitu, ühe erandlikumana meenub võistlusreis Hiinasse. "Hiinas olid suured elamused, alates koeralihast ja ussilihast. Toidu maitse oli hoopis teistmoodi, kõik, mida pakuti, oli teistmoodi maitsestatud. Muidu ei olekski hull olnud, aga üks ja sama asi hakkas korduma. Kui korra oled proovinud, siis põnevust enam pole. Õnneks antakse seal ka riisi. Riis on vähemalt tuntud ja kindel toit."

Hiinast kojutulek oma teada ja tuntud toitude juurde tekitanud Küllis igatahes mõnusa äratundmisrõõmu.

Sööjana lihtinimene, mitte pipstükk

Külli ei arva, et sport on tast toidu valimisel kujundanud pipstüki, keda ei saa enam kuidagi võrrelda lihtinimesega. "Ei usu, sest olen suhteliselt kõigesööja. Kui võimalust ei ole, siis söön kõike ja ei pirtsuta. Aga muidugi - kui ise toitu koju ostan, siis ikka valin, mida osta. Ei usu, et kardinaalselt teistest inimestest seepärast erineksin, et olen sportlane. Selliseid inimesi on palju, kes söövad samasugust menüüd nagu mina," teab Külli.

Kui tal oleks üleliigne sada krooni, ei ostaks ta endale pärast võistlust või treeningut lauale midagi erilist - sööks taastumiseks lihtsalt sooja riisi või mingi toidu keedetud kartuliga. "Kusjuures liha ei oleks üldse oluline, mingi toorsalat kõrvale on täiesti piisav."

Külli usaldab end igati. Ajalehtedest-ajakirjadest ta toiduretsepte ei jahi, et end kaalus ja vormis hoida. "Teen ikka sisetunde järgi. Kui satub mõni huvitav ajakiri ette, siis muidugi loen, et kinnistada oma mõnda põhimõtet. Kuid harva saan ajalehest midagi kasulikku, elu on see, mis paneb kõik paika - sisehääl on see, mida tuleb usaldada," on ta veendunud.

Kõik olevat lihtne ja selge. "Olen iseenesest selline, kes väga suurt portsu korraga ei taha. Vastukaaluks tahaksin tihti süüa. Olen juba lapsepõlvest alates selline olnud. Tahaksin kogu aja natukese kaupa saada, siis tunnen, et on hea ja seedimine on korras."

Gaseeritud limonaadid menüüst välja

Mingisse uude eksootilisse riiki nagu oli Hiina, Külli ei kipu. Polevat väljakannatamatut kiusatust. Ega uudishimu proovida mõnd imelist hõrgutist, kuigi võistlusreisid võivad teda viia veel nii mõnessegi paika, kus hõrgutiste maitsmine mõeldav. "Üldiselt eelistan kindlaid toite, katsetama ei taha hakata, ei unistagi. Kuid kujutan ette, et huvitav oleks mõnda lõunamaa toitu siiski proovida. Euroopa ja põhjamaade toidud on kõik ära proovitud."

Kestvusalade harrastajad kaotavad rohkesti vedelikku, taastumiseks vajavad nad uut. "Minule meeldivad igasugused spordijoogid, kuid eelistan tavalist mineraalvett või siis täismahla. Igasugused kontsentraadid ja gaseeritud limonaadid jäävad küll mu menüüst välja," kuulutab Külli veendunult.

URMAS ESLON