Õnnetusest aimdub surm

Kord ühele autode õnnetuspaigale lähemale sõites lausus autot juhtinud teadmamees Tiit Teras elutargalt: "Oleme loonud tehnika, mida me ise ei suuda valitseda". Võib-olla oleme loonud endale ka elurütmi, mida ei suuda jalakäijatena valitseda. Tänaval joostakse autode ja busside eest ja tagant mööda, alati on võimalik komistada või libiseda. Oleme millegipärast alati kindlad, et teised võivad ju auto alla jääda, meie aga mitte. Säärast õnnemängu harrastamist on näha eriti Tallinnas Viru väljakul, iseäranis Peapostkontori läheduses ja mujal ka.

Ühel päeval leidsin ennast Rahvusraamatukogu läheduses maas istumas. See võis vägagi totter vaatepilt olla, mu pea oli verine ja prillid katki. Heatahtlikult meelestatud kodanikud teavitasid kiirabi tulekust. Eelistasin seismise asemele istuda (võib-olla olin juhtunust nii jahmunud, et jalad läksid nõrgaks), aga võib-olla polnud pargipinki läheduses.

Elurütm oli korraga muutunud. Kohtumise või trammi asemel ootasin hoopis kiirabiautot. Ja seekord, mis parata, iseendale.

Kiirabi brigaad oli sümpaatne. Sai isegi nalja. Haiglasse jäämise mainimise peale ajasin pada: "Mul oleks vaja veel täna tööd teha." Selle peale kõlas aga resoluutne "ei!". Kui hakkasin ärevuses rahakotti otsima (järsku-lendas-koos mütsi ja prillidega), küsiti hirmunud häälega: "Miks te niimoodi kätt liigutasite?" Traumapunktis pärast õmblustööd paluti mul näidata, kuidas käin. See meenutas natuke miilitsat või rahvateatri proovi. Õnnetustega kaasneb igat tüüpi ootamatusi-ebameeldivusi. Kiirabihaiglast lahkudes tahtsin pärast teravaid elamusi mõnes kohvikus maha rahuneda. Aga kuidas sa rohuga määritud põse ja kinniseotud peaga ikka inimeste sekka trügid? Saad paljuütlevate pilkude märklauaks. Hakkasin muretsema: õnnetus on ülepea ebameeldiv, pealegi määrib ja rikub riideid, raiskab aega, ehmatab jne. Ja kõigele lisaks oskan nüüd surma või invaliidistumise võimalust rohkem ette kujutada kui muidu.

ANDRES KLEMET