16aastane prostituut: "See on mu hobi"
o Miljonid maffiale, mitte riigile o

Leedu päevalehe Lietuvos aidas ajakirjanik Algirdas Plukis püüdis prostitutsiooniäris selgust saada ja kohtus seksiteenuste pakkujatega.

Kui teil peaks järsku tekkima soov suhelda prostituudiga, siis erilisi takistusi, vähemalt Vilniuses, ei teki. Te võite võtta nt üleriigilise päevalehe Lietuvos rytas ning rubriigist "Teisi teenuseid" leida vastavad kuulutused. Lehenumbris, mis mulle kätte sattus, oli tervenisti 30 kuulutust, kus laiale publikule pakuti seksiteenuseid. Muide, nagu hiljem kuulsin prostituutidelt, kellega oli juhus vestelda, läheb niisugune reklaam neile maksma 200 dollarit kuus.

Niisiis: "Noor ilus neiu aitab aega veeta." Või: "Ilus tüdruk, jahe shampanja, mis võib olla veel parem..." Ja nõnda edasi. Ning telefoninumbrid.

Helistangi ühel numbril. Mõne kutsungisignaali järel tõstetakse toru.

"Ma kuulen teid."

"Mulle on vaja tüdrukut. Kui palju see maksab?"

"Ühe tunni hind on 150 litti (600kr). Missugused tüdrukud teid huvitavad?"

Nähtavasti on valik lai.

"No näiteks... pikk, sale, blond, siniste silmadega ja... hästi lopsakate rindadega."

Traadi teises otsas jääb vaikseks. Ma tajun, et dispetšer kaalub mõttes, kas sellist kaupa on.

"Vabandage, kuid niisuguste rindadega meil ei ole. Aga me võime pakkuda..."

Teisel telefonil anti mulle valida mitmest rahvusest naisi 18-30. eluaastani. Kuid ma ütlesin, et tahan kohtuda... mulatitariga. Sellist seal muidugi ei olnud ning mulle soovitati "seksuaalselt kuuma hispaanlannat".

Lõpuks leppisin ühe firmaga kokku. Edasi aga läks kõik nagu kriminaalromaanis.

"Kuidas ma teid üles leian?" küsisin telefonitsi.

"Te peate minema kaupluse... juurde ja sealt mulle samal telefonil helistama. Kas saite aru?"

Sõitsin kokkulepitud kohta, helistasin.

"See olen mina, mis ma edasi teen?"

"Kas te olete autoga?"

"Jah."

"Mis marki ja värvi teie auto on?"

"Kas te peate seda ilmtingimata teadma?"

"Peame küll."

Vastasin, et valge, ja ütlesin ka margi.

"Nüüd sõitke maja nr... hoovi. Parkige auto rohelise Žiguli kõrvale ja oodake. Me tuleme teie juurde."

Taipasin, et sellest hetkest peale kui teist korda helistasin, olin juba teenindava firma valve all. Ja kui minuga oleks keegi kaasas, siis jääks tehing ära. Need firmad hoiavad hoolega oma kaupa politsei pilgu eest. Seda enam, et viimasel ajal on need probleemid tõsisemalt käsile võetud. Mullu hakkas Vilniuses politsei peakomissariaadi juures tegutsema asotsiaalsete nähtustega võitlemise erigrupp. Seda kogenud uurijatest koosnevat rühma sundis looma kuritegevuse järsk kasv. Eriti vohab prostitutsioon, millest on saanud suure käibega põrandaalune äri.

Kus on prostitutsioon, seal on ka narkomaania ja salaviinaäri.

"Asi on uus ja keeruline," ütles mulle grupi juht Gintaras Perednis. "Meil pole veel kõik kohad täidetud, pole ka transpordivahendeid, mis ei tule töö operatiivsusele kasuks. Praegu kogume igapäevase töö kõrval infot, püüame luua sidet avalikkusega."

Ent kas selliste kohalikku tulekustutamist meenutavate abinõudega on võimalik probleemi lahendada? Ilmselt mitte, ehkki niisugused erigrupid, nagu mulle siseministeeriumis öeldi, luuakse ka teistes suuremates linnades.

Politseinikud kinnitavad, et prostituudid toovad kuritegelikule maailmale sisse suuri summasid. Lõbutüdrukud on sunnitud lõviosa teenistusest, täpsemalt 2/3 andma oma peremeestele. See on hästi organiseeritud äri. Süsteemis peetakse kinni rangest konspiratsioonist, prostituutidele kehtivad julmad karistused tulu varjamise või "katuse" tasumata jätmise eest. Nagu võisin veenduda, on Vilniuses kliendi koju tellitud lõbunaiste kohaletoomine hästi korraldatud.

Kuna suurem osa teenitud rahast tuleb ära anda, pooldab enamik prostituute oma töö legaliseerimist.

"Ma ei varasta, ei röövi ega tapa," ütles üks neist. "Miks ma ei või riigile maksu maksta selleks, et kõiksugu jõledad tüübid mu rahule jätaksid. Seda esiteks. Teiseks oleksime arstide, sanitaarteenistuse kontrolli all."

Tal on õigus. Ma ju nägin haletsusväärseid voodeid, kus pakutakse seksirõõme, nägin viletsalt sisustatud ruumide antisanitaarset olukorda.

"Ainult tohmanid, kes istuvad valitsuses, ei suuda taibata, kui palju raha riik kaotab," ütles teine prostituut. "Võib-olla aga maksavad allilmajuhid neile üsna priskelt, et nad end sellesse ärisse ei segaks?"

Nende sõnade üle tasuks järele mõelda.

Naisi tõukab prostitutsioonile aineline puudus

"Praegu pigistavad meid kõik, kes vähegi saavad," rääkis kolmas. "Politsei, maffia, omavalitsuste ametnikud. Vahel tuleb isegi natuuras maksta..."

Paljudel juhtudel tõukab naisi maailma vanima elukutsega tegelema aineline puudus. Mõned on kaotanud töö, kuid vaja on toita lapsi ja eakaid vanemaid. Koduperenaistele, kelle mees on trellide taga, ning endistele naisvangidele, kes tarvitavad narkootikume, on samuti raha vaja. Mõnikord hakkavad prostituudiks tühja taskuga üliõpilased. Aga ma kohtusin ka 16a tüdrukuga, kes on selles ametis lihtsalt oma lõbuks. "See on mu hobi," ütles ta. Muidugi saab ta selle hobi eest tasu, aga oma sõnul ei hakka ta üle pingutama: päevas teenindab ta vaid kolme kundet. Ja arvab, et see amet pole teistest sugugi halvem.

Ma käisin asotsiaalsete nähtustega võitlemise grupi töötajatega kaasas mitu päeva. Nad on püüdlikud, tegutsevad professionaalselt. Kuid ausalt öeldes oli mul neist kahju. Nende töö on otsekui kahurist varblaste tulistamine. Mõne prostituudi või sutenööri kinnivõtmine ja trahvimine ei muuda midagi. Me teame, et prostitutsioon on sotsiaalne nähtus ning mingite lokaalsete abinõudega, rühmade või isegi ametkondade moodustamisega ei lahenda me probleemi. Mida teha? Arvan, et tuleb jõuda otsusele prostitutsiooni legaliseerimise suhtes. Kas me oleme valmis lülitama selle ala tulusid riigieelarvesse või laseme kuritegelikel struktuuridel endiselt miljoneid taskusse ajada?

Ajalehest Lietuvos aidas MIHKEL LOODUS