Nautige muusikat, nagu ta on...

Muusika on just see kunst, mille mõjus tunded mõistusest olulisemad on. Loomulikult ei saa seda seisukohta absolutiseerida - just 20. sajand on uute meetoditega, alates dodekafooniast ja seeriamuusikast ning lõpetades uusimate avangardistlike tehnikatega, tahtnud tõsta intellekti osatähtsust, kuid baas on jäänud paraku endiseks. Olen ise nautinud Weberi ja Schönbergi maitset ja leidlikkust - paraku tuleb selleks enamasti ka partituuri käes hoida - kuid pole vist keegi meist juhtunud nägema, et nende geeniuste muusika oleks mõnd kuulajat taskurätti otsima pannud... Minu teada ei ole avangardmuusikat õnnestunud kasutada ka teraapilistel eesmärkidel. Ma ei saa midagi parata, kui see mind eriti ei kurvasta, vastupidi, on tore, et inimkond, kes on just oma mõistusega suutnud korda saata imesid nii aatomi, geeni kui universumi mõistmisel, pole muutunud robotiteks. Tore on kujutleda Einsteini, viiul käes, mõnd Mozarti sonaati mängimas. Ja võibolla on too mõttegigant mõnikord, kasvõi Bach-Gounod "Ave Mariat" kuulates, elanud läbi täpselt samu tundeid, mida näiteks päris lihtne, ilma erilise hariduseta maanaine.

Inimesed on iga meele tarvis loonud autonoomse kunstiliigi. Ka maalikunst võib meid ju vapustada, kuid üldjuhul on nägemismeele tegevusest johtuv nauding vist rohkem puhtesteetiline kui ehedalt emotsionaalne. Arvan, et ka meie vere adrenaliinisisaldus on kontserdisaalis kõrgem kui maaligaleriis. Ja mis juhtub noorte inimestega mõnel rock-kontserdil, kus langetakse kollektiivsesse ekstaasi (milles on muidugi ka omad ohud), siis meenub poeet Paul Verlaine i hüüatus "Muusikat, muusikat, enne muud!", pidades ilmselt silmas värsi musikaalsust, teatud rütme ja vokaalmaalinguid, mis mõjuvad otse meie alateadvusele. Just muusika otsemõjuvus ongi see, miks - võin muidugi eksida - me muusikateraapiast rohkem loodame kui värvi- või aroomiteraapiast.

Muusikateraapia? Ega sellest palju teagi, olen praktik ja kirjatöö kõrval harrastan natuke ka komponeerimist. Võimalik, et mu alateadvus siinjuures ka mingeid hingeravilisi võimalusi tunnetab. Termin m u u s i k a t e r a a p i a on kindlasti 20. sajandi sünnitis. Loomulikult sisaldab too mõiste uusi lähenemisviise ja konkreetsete ravieesmärkide poole püüdlemist, kuid ikkagi - milleks siis inimesed üldse musitseerivad? Vaevalt meie esivanem pille leiutanuks ja musitseerinuks, kui ta poleks intuitiivselt tajunud, et mingis rütmis, mingil kindlal helikõrgusel esitet helide järjestikusest kõlamisest tema ihule ja vaimule tulu tõuseb... Nii pragmaatiliselt kasu peale küll arvatavasti ei mõeldud, muusikat lihtsalt vajati.

Mõne sõna tahaksin öelda sellest, kuidas kuulata muusikat. Aastaid tagasi peeti selleteemalisi loeng-kontserte hulgi. Kas neist ka kasu oli, selles julgen kahelda. Kas oleks tulu näiteks loengusarjast "Kuidas armuda?" Konkreetse muusika isa, läbi ja lõhki moodne saksa komponist Kölni kõrgema muusikakooli professor Karlheinz Stockahusen (1928), kes on muide defineerinud muusikat kui puhtakujulist liikumisrõõmu, on andnud muusika kuulamiseks päris huvitavaid soovitusi, millest olen püüdnud kinni pidada. Üheks tüüpiliseks eksituseks peab ta paljude kontserdikülastajate kanget soovi kuuldut nö. visualiseerida: püütakse kramplilkult ette kujutada kas mässavat merd, voogavaid põlde, kangelaslikke lahinguid või mida tahes. Niisuguste piltide loomine on aga kaunis mõttetu. Kes merd himustab näha, vaadaku parem Aivazovzkit!

Muusikat tuleks lasta lihtsalt endast üle voolata ning kui mingid kujutluspildid tekivad, las siis tekkida, kui mitte - pole kah midagi katki. Muusikanautimist on võrreldud ka mõnusa dusi all käimisega: lõõgastuge, lülitage mõistus välja, aistige muusikat iga keharakuga nagu pahisevat vett ja vabanege ratio st!

Mida aga arvata, kui see teil ei õnnestu? Ärge hakake mõtlema, et see on teie muusikaline harimatus. Ei hoopiski. Iga muusika ei saagi igale inimesele meeldida, kuigi helilooja võib geenius ja tema muusika maailmakuulus olla.

Tean kõrgelt haritud muusikuid, kes lihtsalt ei armasta mõnd heliloojat. On neidki, kes peavad Beethovenit jõhkraks ja pealetükkivaks, võrreldes näiteks Mozartiga. Ei tee see arvamine Beethovenit väiksemaks, kuid ega me pea ka halvasti mõtlema inimesest, kes pompöössust lihtsalt ei talu. Oleneb veel palju ka kuulaja vanusest. Mäletan, et pidasin teatud suurt osa Chopini loomingust oma konservatooriumiaastail üleliia magusaks, teda koguni üleliia naiselikuks heliloojaks. Mulle vaidles ägedalt vastu Jaan Rääts (iseenesest hoopiski mitte eriti romantiline natuur), kes tunnistas minu toonase lemmiku Debussy Chopinist märksa naiselikumaks temale omases udususes ja pooltoonide armastuses. Et aga Chopin on täiesti mehelik. Ent ta lisas, et tegu on erakordselt kirgliku ja peenetundelise mehega... Ja praegu saan ma Räätsa arvamusest täiesti aru. Leian sedagi, et minu suhtumine võis olla teatud määral epateeriv, ehk kutsikaküünilinegi. Praegu, küllalt eaka mehena, ei häbene ma enam romantikuid hinnata. Mõõdukas sentimentaalsuski on talutav.

Mida öelda lõpetuseks. Kaasaegsest popmuusikast ma siinkohal juttu ei teinud, millest ei järeldu veel, et ma seda alahindaks. Kuigi eelistan näiteks peenekoelist dzässi rämedamale rockile. Eks siin ole oma osa kaasa rääkida ka noorte inimeste möllavamatel hormoonidel. Saan neist täiesti aru.

Nautigem muusikat nagu ta on. Minu arvates on meil ses osas õppida lastelt, kel puuduvad igasugused eelarvamused nn. raskuse või mittearusaadavuse osas. Nad kuulavad suure huviga ka avangardmuusikat, millest mõnigi ehmudes tagasi põrkab, öeldes, et see on liiga keeruline. Hea muusika, ka moodsaim, ei ole iial keeruline. Kui ta ikka hea muusika on... Ja äkki just täna vajab meie hing muusikat enam kui kunagi varem.

ENN VETEMAA