Söömine on kunst ja igaühe eralõbu

Ühed elavad selleks, et süüa, teised söövad selleks, et elada, üksjagu inimesi siin päikese all sööb aga ka selleks, et hästi sportida. Viimastest arvatakse, et kui juba sportlane, siis ei pääse ta mööda kalamarja hunnikutest, rohkest tailihast ja üldse hirmuäratavalt suurtest söögiportsjonitest, mida lihtsurelik endale lubada ei saa. Ja kui saab, siis on ta lihtsalt õgard.

See sportlasi puudutav tavaarusaam ei pruugi alati kehtida. Ei kehti ka maailma eliiti mahtuva orienteeruja ja edukalt maratoni läbiva Külli Kaljuse kohta. Tartu ülikoolis geograafiateaduskonnas kartograafi eriala lõpetanud Kaljus piirdub söögis piskuga, ei priiska delikatessidega, loeb end sööjana lihtinimeseks, kuid on kehaliselt ja vaimselt silmatorkavalt suutlik.

Söömine on kunst, mis aitab vormis hoida. Igaüks valib sealjuures muidugi oma tee. Ja kes tahab õgida ja kel raha üleliia, õgigu ja priisaku. Eralõbu seegi.

Külli Kaljus on teinud täpse valiku ja piirdub vähesega, kuid kavatseb igapäevatöö kõrvalt jätkata veel ka tippspordis. Vahepeal veidi kõikuma löönud eneseusk on kasvama hakanud. Pärast seda, kui ta mullu orienteerumise MMil kaaluka seitsmenda koha sai ja hilissügisel Frankfurdis end maratoonarina teostas. "See annab palju juurde, kui mitmest kohast saab positiivse tõuke. Praegu olen tõesti enda jaoks otsuse teinud, et paar aastat üritan veel päris tõsiselt," ei salga ta.

Külli Kaljus ei ole sportlaste hulgas erand. On teisigi, kes arvavad, et söövad lihtinimese kombel ega kummuta toidumägesid.

Eesti viimaste aastate parim kettaheitja ja kuulitõukaja Eha Rünne on samuti nägusa figuuriga naisterahvas, kes sööb lihtsat toitu. Ta kinnitab, et saab süüa seda, mida tahab ja ei pea toitu piinliku täpsusega valima. "Usaldan täielikult iseennast. Mida tahan, seda söön. Loomulikult ei söö ma väga rasvast liha - valin linnuliha ja loomalihafileed. Kala söön väga palju. Ma ei pea kogu aja kaalu peal käima ja kontrollima, kas on kilo juurde tulnud või ei ole. Selge see, et ma ei söö burgereid, kuid kõike muud, mida tahan, söön. Võin küll kinnitada, et sportlasena saan söömise kandi pealt elada lihtinimese elu."

Rünne leiab, et polegi asja, mida ta suu sisse ei tohiks võtta. Küsimus olevat vaid kogustes. Ta kinnitab nagu Kaljuski, et toidu valikul usaldab ta iseennast - kõrvalt abi vaja ei lähe.

Nii nad elavadki - söövad lihtinimese kombel, suudavad palju ja kummutavad üldlevinud arusaama, et sportlased on tühipaljad õgardid.

URMAS ESLON