Loodus viskab vimpkasid

Südatalv on ootuspäratult kevadine. Maal sidistavad juba linnud soojakuiselt, männitukk on täiesti aprillikuu helendusega. Võib-olla on varemgi nii olnud, et loodus viskab vimkasid, kuid ikka-jälle paneb kukalt kratsima ja üllatuma. Muide, paljusid meist kindlasti meeldivalt.

Kuid eks tähenda tänased kliimamuutused juba aastakümneid kestnud mõtlematut ökoloogilist ekspluateerimist - loodus annab tagasilöögi, tuues põudu, näljahädasid, üleujutusi, maavärinaid ja taude, mis vältavad samuti aastakümneid.

Neid tulevikuhirme võimendavad järjest kasvav mure maakera haprusest, osoonikihi hävimisest tingitud väljasuremisoht, ilmastiku globaalne soojenemine ja mine tea, äkki tõesti uue jääaja võimalikkus. Pole ju viimase kahe tuhande aasta jooksul suutnud inimene talitseda emakese looduse ega inimloomuse jõude.

Enamik meist seostab homset teaduse võidukäiguga, järjest jõukama ja mugavama elustiiliga, kindlasti sõlmib inimene arvutiga veelgi soojemad suhted, jättes unarule muud suhted, mõnegi hobi või tegevusala. Ju see muudab ka üht-teist tema mõttemaailmas, kuid üldiselt vist on nii, et maailma ajaloo vältel pole inimloomus oluliselt muutunud ega muutu ka märkimisväärselt saabuval millenniumil.

SILLE MAKSIMOV