Lenin ikka mausoleumis

Suure juhi ja õpetaja Vladimir Iljits Lenini balsameerimise üle vaieldi juba enne ta surma, hauda pole teda saadud siiani. Lenin suri 21. jaanuaril 1924. Stalin aga oli juba aasta varem otsustanud, et revolutsioonijuhi maine kest säilitatakse järeltulevatele põlvedele. Säilitamismoodusest polnud siiski veel aimugi; esmalt mõeldi külmutamisele.Ajutine mausoleum valmis nädal pärast Lenini surma. Tol talvel oli külma 30 kraadi ringis, kuid sellest hoolimata hakkas laip ilmutama esimesi mädanemise märke. Ilja Zbarski jutustab oma huvipakkuvas teoses Lenins Embalmers, kuidas nägu ja ihu muutusid tumedaks, huuled avanesid. Silmad olid langenud sügavale koobastesse ja pealael ilmusid nähtavale lahkamisel tehtud punased vöödid. Küüned läksid siniseks. Valitsusel hakkas kiire, kui sooviti Leninit "päästa".

Nägi surnult parem välja

Ülesanne anti Harkovi ülikooli anatoomiaosakonna juhatajale, prof Vorobjovile. Välismaalt telliti külmutusseadmeid, ehkki tegelikkuses polnud ametlikku otsust balsameerimise kohta veel tehtud. Saabus Vorobjov, kuid ta pidas külmutamist mõeldamatuks plaaniks ning pakkus omalt poolt välja balsameerimise. Vorobjov kahtles tõsiselt, enne kui töö vastu võttis. Kui ebaõnnestub, ei elaks ta kaua. Teisalt saaks ta aga kindlasti enda käsutusse parimad võimalikud töövahendid ja tingimused. Ja mida tooks endaga kaasa võimalik keeldumine?

Keeruline ülesanne õnnestus. Vorobjov ja Ilja Zbarski isa, professor Boris Zbarski mumifitseerisid Lenini kaks kuud pärast juhi surma. Tunnistajate hinnangul oli tulemus enam kui õnnestunud. Lenini lesk Nadezda Krupskaja ja vend Dimitri Uljanov käisid 1924. aasta suvel balsameeritud Leninit vaatamas. "Olen väga liigutatud,"ütles vend. "See torkab lausa hinge. Ta näeb välja samamoodi, kui paar tundi enne surma - võib-olla pisut paremini."

30ndad mausoleumi ei ulatunud

Lenini uus puhkepaik, teine mausoleum, pühitseti sisse 1924. a juulis.

Ilja Zbarski ise alustas Lenini hooldajana tööd 21aastaselt 1934. aastal. "Patsient" vajas pidevat hooldust, ent sellega tuldi toime. Zbarski tsiteerib oma raamatus üht ameerika teadlast, kes samal aastal sattus mausoleumi: "Kas võib olla tõsi, et ta suri 10 a tagasi? Kas ei juhtunud see mitte eile? Näis, et peab kõndima kikivarvul, et magaja und ei häiriks."

1930ndate Nõukogude Liit oli terrorismi dekaad, kuid mausoleumi töötajad kuulusid priviligeeritud klassi. Nad jäid ellu. Tõsi, Vorobjov suri kahtlase operatsiooni tagajärjel ning Boris Zbarskist sai "firma" juht. NL terviseministeerium uuris Lenini surnukeha seisundit 15. surma aastapäeval. Mõningaid väiksemaid vigu leiti - parem silm oli poolavatud, paremal küünarnukil ja jalgadel oli tumedamaid laike. Mausoleumile lubati ehitada uus laboratoorium ja uus sarkofaag.

Lenini käsi käis hästi

Sakslaste sissetungi tõttu pidi Lenin Siberisse reisima, kuid tema eest kanti sealgi endiselt hästi hoolt. "Meil polnud mingit kindlat tööaega, vahel niisama kohendasime kadunukest ja tegime iluravi," meenutab Ilja Zbarski.

Mausoleumi brigaadil oli pagenduses rohkemgi aega Lenini järele vaadata kui Moskvas ja pärast sõda oli ta vorm märgatavalt paranenud. "Põhimõtteliselt me palsameerisime ta uuesti."

Kuid viimaks ei suutnud ka mausoleum enam juut Boris Zbarskit kaitsta. Juudivastase kampaania ajal 1952. a pandi ta kaheks aastaks istuma, Ilja kõrvaldati lihtsalt töölt. Kui Stalin suri, jäi aga Lenin noorema Zbarski ning kolleegide ja õpilaste käsutusse. Stalin sai Lenini kõrvalsängis puhata vaid 8 aastat, 1961. a maeti ta õue müüri äärde.

Seks ajaks jõudis Ilja Zbarski osaleda Mongoolia diktaatori Horoogiyn Tsoybalsani ja Bulgaaria kommunistliku juhi Georgi Dimitrovi balsameerimisel. Vennaliku abi korras muutsid mausoleumi töölised igavaseks ka Tsehhoslovakkia esiveduri Klement Gottwaldi, Vietnami juhi Ho Chi Minhi ja Angoola valitseja Agostinho Neto.

Uuteks klientideks said uusrikkad

Nõukogude Liidu lagunemise ajal saabus eluproosa ka mausoleumi. Kui varem oli valitsus maksnud kinni kõik kulud, siis uus tasus sellest vaid viiendiku. Kuid peagi pakkus segane aeg ise kriitilisele olukorrale lahenduse. Nõukogude keemikud ja patolooogid hakkasid pakkuma oma teenuseid uusrikaste ja teiste maffiaohtrite jäädvustamisel ja teevad seda tänini.

Zbarski sõnul võeti 90ndate algul mosaiigiks tulistatud silmnäo ja pea taastamise eest 1500 dollarit, töö tehti päevaga. Pommi poolt tuhandeks tükiks kistud kehaosade kokkukleepimine oli kallim - nädalane töö läks maksma 10 000 dollarit.

Tuleme siiski tagasi aega, kui Lenin suri. Zbarski kirjeldab raamatus üksikasjalikult erimeelsusi, mis puudutasid balsameerimist. Lenin käis Kremlis viimast korda 19. augustil 1923. Surmahaige seltsimehe lahkudes tegutses Stalin kiirelt. "Me peame mõtlema, mida suurel leinapäeval ette võtta. Lenini päritolu puhul ei tule kõne allagi tema põletamine krematooriumis. Mõned aga väidavad, et tänapäeva teadus suudab keha säilitada - see aitaks meil harjuda mõttega, et Leninit pole enam."

Jeltsin ei matnud, Putin ka ei mata...

Stalini opositsioon suhtus mõttesse tõrjuvalt. Trotski kahtlustas, et Stalin tahtis vaid rahva usku ja pühadusi Vladimir Iljitši vastu vahetada. Buhharini arvates oleks Lenini muutmine pühaduseks solvanud tema mälestust. Kamenev pani ette teisi alternatiive Lenini austamiseks, näit Peterburi nime muutmine Leningradiks. Nagu hiljem selgus, üks ei seganud teist.

Zbarski usub, et Lenini balsameerimise mõte kuulus ainuüksi Stalinile ning mingeid mõjutajaid Lenini kodukandist polnud. Stalin mõtles enda peale: ta soovis võita masside ustavaid tunded valitsuse toetuseks. Ning augustis saigi Stalin keskkomitee enamuse ses küsimuses enda poolele. Stalin oli alustanud ainuvalitsuse rajamist. Seks puhuks saabus Lenini surm nagu tellimise peale. Viie aasta pärast pidi võim kuuluma üksnes Stalinile.

Nädal pärast mehe surma avaldas Krupskaja Pravdas üleskutse: "Seltsimehed, töölised ja talupojad, mehed ja naised. Ärge ehitage ehitisi ja monumente Vladimir Iljitši mälestuseks. Ehitage lasteaedu, elumaju, koole ja haiglaid." Nagu teame, ei andnud üleskutse mingit tulemust ja nii sündiski Lenini kultus.

Lenini matmisest on pärast 1992. a korduvalt avalikult räägitud. Mingeid konkreetseid samme astutud pole, seda paljuski mõjuvõimsate kommunistide hirmus. Lenini matmispaigaks on pakutud Peterburgi, kus puhkab ka tema ema. President Boris Jeltsinilt oodati viimase teona Lenini matmist demokraatliku meelsuse väljendusena, kuid see jäi tegemata. Ja vaevalt, et Putingi seda lähiajal teeb, sellega rahva poolehoidu ju ei osta.

Ilja Zbarski hinnagul on balsameerimine meelevaldne tegu, mis tänasel päevas kultuuris mõjub sobimatult. "Seepärast, hoolimata mausoleumis nauditud eesõigustest - kopsakast palgast, modernsest inventarist, suhtelisest vähesest tööst ning arvuka teadusliku kirjanduse olemasolust - usun kodanikuna, et Lenin tuleks matta," lõpetab Zbarski raamat.

Välisajakirjandusest RAUL TOOMAN