Eestlasest psühhiaatri kariderohke teekond rahusadamasse

Erik Linnolt. Linnu tiivul. Mõtteid & mälestusi. SE&JS, 2000

"Sõpradena oleme Erik Linnoltiga koos palju rännanud. Aastaid ei jätnud me kordagi käimata Ameerika Psühhiaatrite Liidu aastakoosolekutel Miamis, Chicagos, Mew Yorgis, Torontos, Washingtonis jm. Ükskord võtsime osa arheoloogilistest väljakaevamistest Iirimaal, teinekord vaatlesime New Jersey osariigis Cape Mays lindude rännet. Oleme käinud Texases minu kodulinnas ja Eriku kodulinnas Pärnus. Aasta kõige lühema öö tähistamine sampanjajoomisega, Eesti lipu heiskamise ja hümni laulmisega on jätnud mulle ilusa mälestuse. Nüüd oleme mõlemad "Institute on Livingist" pensionil. Meie jalad ei kanna meid enam metsikutesse paikadesse. Reisid viivad meid pigem restorani ja teatrisse kui Mehhikosse või Euroopasse. Oma psühhiaatriaoskusi peame sobivamaks rakendada kelnerite ja kontoriametnike hulgas.Meie sõprus aga kestab."

Nii kirjeldab väliseesti arsti ja psühhiaatrit Erik Linnoltit tema enda tänavu ilmunud raamatus meditsiinidoktor, õpilane, kolleeg ja sõber Ronald V. Hensley. Ülalöeldust saab juba mõningase pildi selle eestlasest maailmaränduri huvitavast elust ja ellusuhtumisest. Linnutiivul kihutab 80aastane vanahärra noorusaegadelt Pärnus läbi sõjakeerise Rootsi ning sealt Ameerikasse. Pensionipõlve veedab Ameerika idarannikul Connecticuti osariigi pealinnas Hartfordis, elades seal üksi. 90ndatel aga on ta korduvalt külastanud kodumaad.

Raamatu ligi viiesajal leheküljel võib lisaks värvikatele seikadele elust imestada arstiharidusega mehe kadestamisväärset väljendusrikkust jutustamisel. Nagu Erik Linnolt ise mainib, on see ilmselt tema 1983. a lahkunud abikaasa luuletaja Asta Willmanni kaudne mõju. ("Otseselt oleks ta soovitanud mul oma liistude juurde jääda.").

* * *

Erik Linnolti mälestused algavad 20ndate aastate Pärnust, Esplanaadi tänavalt maja number 11, kus asus tulevase arsti isamaja. Elust Pärnus jutustab Linnolt pikalt ja huvitavalt, tuues võrdluspilte tollasest ja praegusest kuurortlinnast.

"Pärnu suvituselu oli tõusuteel. Rannasalong toitis ja lõbustas suveöösiti suvitajaid nii kodumaalt kui ka Skandinaaviast. Kõlakojas mängis õhtuti orkester. Rahvas jalutas igal õhtul mööda Supeluse tänavat kontserdile või kuhu tahes."

Esmakordselt pärast 1944. a pääses Linnolt Eestisse ja Pärnusse 1992. a. "Jalutuskäik Pärnus 1992. a suvel polnud mulle tavaline promeneerimine. Hoopiski mitte. Ammutades ilminguid linnatänavatelt , tekkisid tunded, mis võtsid mu üle võimust nagu paisu tagant valla pääsenud vood./-/ Palju oli alles ja mis puudu, ilmus mu vaimusilma ette. Mäluekraanil nägin "Endla" teatri barokset fassaadi (või oli see juugendstiil?), ja vana väikest raudteejaama."

Kooliminekuajaks oli Linnolt juba iseseisev. Ta ise räägib oma kasvatusest (isa oli õhtugümnaasiumi juhataja): "Õnneks kasvatasid minu vanemad oma poegi võrdlemisi vabameelselt. Armastust ja hellemaid tundeid küll palju ei näidatud, aga lapsed olid vanemate seas vastuvõetud ja niisuguseid põhimõtteid ei pooldatud nagu see, et lapsi võib näha, kuid mitte kuulda, mis oli tavaline reegel Victoria-aegsel Inglismaal ja ka osaliselt USA-s.

...Erik Linnolt 1998.a Audru kalmistul vanavanaema Anna Sarapu haual

Oma teoses räägib Linnolt mitut puhku just lapsepõlves kogetu ja omandatu olulisusest inimese kujunemisel. Ühel pool arutleb ta aga näiteks nii: "Nüüdsel ajal vaieldakse, kas TV-s või internetis tohiks näidata või kuuldavale tuua lastele ebasobivaid vaateid. See tekitab küsimuse, kas lapsed ongi roppuse suhtes nii väga tundlikud. Võibolla on see vanemate inimeste endi probleem, mille nad laste peale projitseerivad? Jälle võiks küsida, kuivõrd kohanemisvõimelised me oleme.

Kuldsed Pärnu aastad hakkasid otsa saama. 30ndate lõpu Pärnust: "Pärnu suvine suvitusmaailm meenus mulle väga elavalt, kui nägin aastaid hiljem Fellini filmi "Amarcord", mis kirjeldab väikest Itaalia rannikulinna Riminit Mussolini võimuletuleku ajal üleskasvava poisi vaatevinklist nähtuna. Meeleolud ja muljed on üllatavalt sarnased suvise Pärnuga samast ajajärgust. Fellini filmiski naudivad vananevad keskklassi linnaprouad läbi akende luksusliku rannakõrtsi ööelu. Nagu Pärnugi, asetseb Fellini linnake vee ääres ja seal randuvad laevad. Filmi algus - ja lõpumotiiviks on aga kevadine tuul, mis kannab papliseemneid kui lumehelbeid üle linna."

* * *

1938. a lõpetab Linnolt Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi, järgnes sõjaväeteenistus Tallinnas Tondil, Narvas ning kõige mälestusväärsemal perioodil kirderannikul Oru lossi garnisonis, ehk siis president Konstantin Pätsi suveresidentsis. Sealset elu mäletab Linnolt ilusates ja esinduslikes toonides - nii kassid kui hiired olid hästi söönud. Seal tabas noormeest esmakordselt ka Cupido nool - lähedal paiknes tütarlaste kodumajanduskool.

Varsti saabus sõda. Vahepeal aga oli Linnolt jõudnud pidada maakoooliõpetaja ametit Selistes ning alustada õpinguid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Tartust läkski Linnolt 1943. a sõjateele. Temast sai "vabatahtlik" või "abiline" - "Hilfwilliger Linnolt, Heil Hitler". Peagi sai ta kasulik olla just arstiteadmistega.

...Pärnu plaaz 1939. aastal...   

1943. a hilissuvel suunati Linnolt Tallinna keskhaiglasse. Seal, nagu autor väidab, hakkas temast aasta jooksul kujunema noor arst. Tollal oli haigla koosseis nii arstide kui patsientide osas kirev. Sõjapuhvris sagisid sakslased, eestlased, venelased jt, tulevik oli ebakindel. Linnolt meenutab: "Arstide ettekirjutustest ja hoiatustest ei peetud enam rangelt kinni, näis, et katsuti unustada tegelik olukord ehk realiteet, hädaohud ja teadmatud tuleviku suhtes. /-/ Mäletan ühte vanemat saksa majorit, kes sõitis osakonnas ringi kitsas ratasvoodis ehk kanderaamil, lükates end edasi mingi harjavarre taolise puust kepiga ja lauldes sinna juurde itaalia laule. Ta mängis Veneetsia gondlit. Arst polnud tal veel lubanud voodist välja tulla. Kõik näisid vaimustust tundvat ja elasid mängule kaasa - oldi Veneetsias."

Seejärel sattus Linnolt Lätimaale ning siia ja sinnapoole Peipsit. Põhiliselt ravitses ta sõjatandrilt taganenud haigeid. Ent 1944. aasta septembris tegi Linnolt kauaküpsenud otsuse väejooksuks ning "äraminekuks" - Stalinist kaugemale. Siis näis venelaste sissevool juba paratamatuna.

2. oktoobril 1944, peaaegu päevapealt 50 aastat enne Estonia hukku samal reidil, jõudis Pärnust teele asunud paadike tänu Neptuni armulikkusele kenasti Visby randa. Algas uus elu.

(Järgneb.)

RAUL TOOMAN