Kas jääda eestlaseks

Olen noor, ehk pisut sinisilmne, aga mitte roosade prillidega. Tean, et midagi tõeliselt suurt ei tule ega jää siinilmas kätte võitluseta, raskusteta - seda on tõestanud ajalugu, seda tõestab iga algav päev. "Tere, armas eesti rahvas..." - nii pöördus J.V.Jannsen lugejate poole 142 a tagasi. Sedasama pühalikku pöördumisvormelit tavatseb kasutada ka president Lennart Meri oma kõnedes eesti rahvale. Miks kõlab see minu kõrvus hoiatavalt?

Kui esimesel ärkamisajal ennustas see ühe rahva peatset sündi, siis praegu tunduvad need sõnad appikarjena. Tehnologiseeruvas maailmas, kus rahvuste ja riikide piirid muutuvad hägusemaks, peab ühe väikerahva liige endalt hirmunult küsima: kas ja kuidas säilitada oma eripära, oma rahvuslik identiteet. Pole mõtet juurelda küsimuse kuidas üle, kui kas-küsimus ripub õhus. Kui oleme aga otsustanud olla ja jääda, tuleb õppust võtta ajaloo õppetundidest ja endale aru anda, missugusel alusel me praegu seisame.

Eestlus tundub olevat nagu hõbemünt, mis pidulikel puhkudel kapist välja võetakse ja näitamiseks läikima lüüakse, või nagu poliitilise pühakirja esimene sõna, mis tundub suus veeretades nii magus ja mis kui juba ette teada mõjus välja käiakse. Kui külalised läinud, katsub eestlane taskus krabisevat rahatähte, ning kui poliitilised pillerkaarid möödas, lüüakse pühakiri kinni, et eestlus võiks tolmu koguda - las ta ootab, kuni võimul teda ükskord vaja läheb.

Tammsaare sõnad "Ükski ei armasta eestlast, eestlane isegi ei armasta. Venelane armastab venelast, sakslane sakslast, lätlanegi armastab pisut lätlast, aga eestlane ei armasta, tema armastab venelast ja sakslast - niisukene on eestlane..." oleksid öeldud justkui täna. Võib-olla paneb eestlase oma kaasmaalasesse nõnda suhtuma alaväärsuskompleks?! Kuigi alaväärtuslikuna ei tohiks eestlane end tunda: meie kuulumist teiste kultuurrahvaste hulka näitab kas või meie keel. Mitte asjata ei omistanud rahvusliku liikumise juhid keelele nii suurt tähtsust. Keel määrab ära rahva mõtlemise, näitab tema vaimset tervist. Ühtki kunstiteost ei looda ilma keeleta, sest kunst polegi ju midagi muud kui meeltega tajutavaks saanud. Kahtlemata pole olemas ühtki nn puhast eesti keelt, kuid see, mis on juhtunud viimastel aastatel eesti keelega, peaks tegema südamevalu mitte ainult kooliõpetajatele ja keelekorraldajatele, vaid igale endast lugupidavale eestlasele. Kui yuppie ostab cash and carry'st lunch'i ajal fast food'i, pärast seda võtab välja notebook'i, märgib sinna businessman'iga kokkulepitud briefing'u aja, astub läbi shop'ist, nõutamaks aftershave'i ja spray'id - siis pole tõesti mõtet passi märkida: rahvus - eestlane, sest seda lihtsalt polegi. See tsitaatsõnadega pikitud segapuder räägib enda eest, kuhupoole eestlane jõudsalt astub. Okey, see kõik võib ju very nice olla, aga eestlusega tuleks siis hüvasti jätta. Eestlasel peaks jätkuma tahet oma keelt kultuuristamise sildi all mitte risustada. Nagu hamletlik "olla või mitte olla" kummitab meid küsimus, kas ühineda või mitte Euroopa Liiduga. Paljud näevad viimases eestlusele suurt ohtu. Kahtlen minagi, kas see samm ei saa hukatuseks meie iseolemisele. Mul on tunne, et vahetame väikse ja kindla millegi suure ja häguse vastu. Kas pole mitte läbi sajandite eestlast kandnud see, et ta on küünte ja hammastega kinni hoidnud oma maalapist ja sellest vähesest, mis tal on?! Tahtmine iga hinna eest olla keegi teine lõpeb katastroofiga - antud juhul eestluse hääbumisega.

MERLE NORVIK,
Tartu Meditsiinikool