Hõbelusikas ja hüatsint

Ajaga muutuvad moed ja kombed. Reeglina on kõik uus ju parem ja õigem, aga mõni vana tava väärib siiski säilitamist. Veel mõnekümne aasta eest kingiti vastsündinule hõbelusikas. Nii polnud see ainult jõukamal rahval. Ka keskmise ja isegi kesise sissetulekuga pered, kes enda lauale portselani ja kristalli lubada ei saanud, lasid lastel suppi ja putru hõbelusikaga süüa. Lauahõbedaga, mis mõisasakste toidulauda kattis, talurahvas hoobelda ei saanud, aga mõned hõbeehted ja -lusikad suutis oma lapsele igaüks lubada.

Rahvas ju teadis, et kirikuvaagnad, ristimisanumad ja pühitsetud vee säilitamisnõud valmistati hõbedast. Teati ka seda, et just hõbeanumas püsib pühitsetud vesi värskena.

Tänased uusrikkad, kellel rahapuudust küll pole, kasutavad oma piknikel papptaldrikuid ja plastmassist pressitud nuge-kahvleid-lusikaid. Nende pidujärgselt risustatud loodust oleme kõik kohanud.

Hõbeda ühendid

Hõbeda kõrval on meedikud alati hinnanud ka hõbeda ühendeid. Hõbenitraati, mida põrgukivi nime all tuntakse, on kasutatud sajandeid. Eriti tundlikud on selle aine suhtes kokkideks kutsutud mikroobid. Koos rakuvalkudega moodustuvad hõbedaalbuminaadid ja saastavad ning haigusi põhjustavad mikroobid kaotavad elujõu. Hõbenitraat vajab ettevaatust. Tema tugevamad lahused on ohtlikud ja puhtal kujul kutsutakse teda põrgukiviks, sest reaktsioonidel eralduv metalne hõbe värvib tarvitamiskoha mustaks. Aegade jooksul on kasutatud meditsiinis mitmeid hõbedaühendeid ja küllap tulevad nad peatselt uuel kujul taas käibele. Mikroobid on ju kohastunud pea kõikide antibiootikumidega ja muutunud neile resistentseteks. Hõbeda ühenditega nad seni ka aegadega harjunud pole.

Kaasaegset, head ja toimivat sulfoonamiidi hõbedasoolaga salvi Sulfargini valmistab Tallinna Farmaatsiatehas. Paraku pole paljumaksvat reklaami oma tootele suutnud või osanud valmistajad teha. Et seda apteegist vaid retseptiga võib väljastada, arstid uut ja suhteliselt soodsahinnalist salvi vähe tunnevad, seisab hea ravim rohupoodide riiuleil.

Hõbevalge

Lahtimõtestamist vajab mõiste hõbevalge. Nii on pealkirjastanud ühe oma raamatu meie lugupeetud president Lennart Meri. Hiljem lisandus sellele veel teine pealkirjaga Hõbevalgem. Nendes raamatutes avaldatud mõtete ja seisukohtade kõrgteaduslikkuse üle on küll vaieldud, kuid teoste hindamatut väärtust meie rahvuse eneseteadvuse taastärkamisesse pole küll võimalik eitada. Meie kaugeil esivanemail oli tavaks ohverdada pühadel hiieallikatel hõbepreesidelt lõigatud laastukesi. Värsked hõbekillud paistavad valgetena. Siit tuli liitsõna ja ka raamatu pealkiri Hõbevalge. Et aegade jooksul oli annetajaid omajagu ja et komme kestis kaua, on usutav, et ohvriallikate niigi puhas vesi võis ravida ka haigusi. Usu suurenedes ja jõukuse kasvades asendusid ohvriks toodud hõbeda kübemed hõberahadega. Viimaste toime võib aga kesta sajandeid ja ulatuda tänasesse päeva. Ohvriallikaid tasub hoida.

Jutt on see kooruke, õpetus aga iva. Erinevatel aegadel on meedikud soovitanud asetada ööseks varutavasse veeklaasi hõbelusikas. Kui ka öösel janu pole olnud, on soovitatud päeva alustada just selle veega.

Me võiksime oma hõbedased söögiriistad (ja miks mitte ka viinapitsid) panipaikadest üles otsida. Seal neist küll kellelgi kasu pole. Kui nad aga aastatega kasutamisel kuluvad, toob see kindlasti tulu tervisele.

Lõpetuseks tuletaks aga seoses homse ilusa ja tähtsa päevaga noorrahvale meelde, et enne sõda meil tänast lillevalikut ja -rikkust ei olnud. Vabariigi aastapäevaks toodi koju, kingiti ja kaunistati tööruume hüatsindiõiega. See maikuus tulpidega peenral õitsev lill laseb ennast juba veebruaris edukalt õide ajatada. Õie algne helesinine värv sobib hästi meie lumisesse talve.

Tavasid, mida tasub tasapisi taastada, on teisigi.

KALJO SÕERDE